Täna on siis see tähtis hetk mu elus, mil Minu Serblane läheb õllefestivalile ja oma peikaga kohtuma ning mulle on seega linnaluba antud. Eile tegin lähikonnas (kesklinnas elan, super!) tiiru peale, täna üritan poodide lahtiolekuajale oma kolamised sättida. Kingakontsa alumine ots läks eile õhtul ka kõige kaduva teed ning nüüd kõnnin ringi, kõps-mats-kõps-mats rütmi saatel, kontsanael libisemas graniitplaatidel nagu nõelakujuline uisk. Ehk siis on plaan leida uued ja turvalisemad jalavarjud ning Tuutule miskit rõõmsat suvist (täiskasvanute riided on siin superkitsad, inimesed tänaval ka supersaledad. Laste riided on seevastu veel 2x laiemad kui Eestis). Ja Miss Juuni nõuab ka üsna valjuhäälselt enda meelespidamist, nii et… no vaatame, onju.

Linn. See on ikka tublisti ületanud mu ootuseid (mis, tuleb tunnistada, ei olnud just mäekõrgused). Inimesed on sõbralikud, autojuhid viisakad, trügimist ja kisa pole ja purjus joodikuid ei paista hoolimata sellest, et tänavad on täis tänavakohvikuid, kus vahetpidamata kohalikku õlut juuakse. Eile nägin kahte kodutut (Minu Serblane väitis, et need on albaanlased).

Munakive nägin eile ka, nende boho linnaosas – sellises väikeses armsas pisut segamini kvartalis, kus majad olid värvitud igaüks pisut ise nägu, vaesed literaadid tinistasid teeservas peeti ja tänavakohvikud olid varustatud hiina laternate, jõuluküünalde ja muu toreda kitshimaigulise pahnaga. Mina, nagu arvatagi, olin valmis sinna kohe sisse kolima. Minu Serblane, however, ei osanud päris hästi aru saada, miks mulle seal rohkem meeldis kui meie üleeelmise õhtu pisut kaugemal olnud aiaga kohvikus, mis asus ilmselgelt „viisakas kandis“. Hakka siis seletama, et meie kultuuriruumist tulnu jaoks ei ole viisakas vaikus just ülemäärane luksus…

Pommitatud majad. Ma ikka ei saa sellest aru, üle ega ümber, et mismoodi piisab mul astuda 15 minti siitsamast, keskväljakute ja valgustatud teatrite juurest, et jõuda senimaani räbalais seisvate suuremate hooneteni. Neid ei ole korda tehtud, pole isegi üritatud ümber lükata või rookida – kuuldavasti on asi selles, et tegu on üsna suures osas militaarobjektidega ja maa seal all nii väärtuslik, et nad ei suuda kaubale saada, kellele müüa ja kes raha endale saab. Mulle aga tundub, et need tulekski ehk hoida nii – n.ö. ära turvata, aga hoidagi turismiobjektidena. Guugelda Belgradi pilte ja sa näed, kui paljud siiasattunud on just pommivaremeid pidanud jäädvustamisvääriliseks!

Aga jah, kontrast on lausa kõrvulukustav. Ja ma sunnin end mõtlema sellele tundele, mis valdas inimesi siis, kui ülelendav lennuk tähendas tossu ja maailmalõpuootust.

Belgrad, pommijäljed - TravelPod

**

Nii, ma ei jõudnudki seda postitada enne, kui oma linnaluba nauditud sai. Käisin shoppamas ehk teisisõnu, ühes kohalikus teispool jõge asuvas suuremas ostukeskuses. Osta polnud suurt midagi, enamik asju on meiegi kauplustes saadaval + palju-palju on odavkaubamärkide, a la New Yorker ja Zara, outlette. Nii et piirdusin ühe kleidiga Tuutule ja KFC krõbekanastrippidega endale (haaa! Kui koorik maha kraapida, oli sisu täitsa hea).

Ma ei tea, miks, aga reisi peal tunduvad tuttavad ketid kuidagi toredad – hommikuse Ice Latte haaran Costa’st (hilisõhtuse ka) ja kodukandi KFC’le panin silma peale juba üleeile.

Taksod: esimesele, mind sinnaviivale taksole pani mind peale Minu Serblane. Tellis takso enne kontori ette kohale ka. Ja siis seletas taksojuhile, kuidas ta peab sinna sõitma ja kust mulle pangaautomaadi leidma. Arve: 420 dinaari. Tagasi tulles katsetasin kaubanduskeskuse ees ootavate autodega – hindasid kuskil väljas pole ja minu katse ise auto valida murti eos maatasa ülejäänud taksojuhtide poolt. PEAB võtma selle esimese ja kõik. Esimene oli uus lumivalge bemm hästilõhnava 30ndates juhiga. Teekond tagasi põhimõtteliselt sama (v.a. üks paralleeltänava kaudu minek). Arve: 12000 dinaari :)

Sain aru küll, miks Minu Serblane ütles, et ta „ajab kõik ise korda, siis ta teab, mis on ja mis mitte“.

Täna olen aga lisaks tööle jõudnud käia juuksuris, MonteNegro toidukaupade poes (tõin toorsinki ja veini – sink kaasa ei sõida ilmselt, küll aga jõuavad veinid ehk Eestini) ja väikesed veidras india taimetoidukohvikus.

Ja õhtul läheme pidulikule dineele :P
Siia: Kalemendanska Terasa