Täna päeval tõmbas kraadiklaas 30 kanti ning et tuult polnud ka palumise peale loota, leppisin selga kleepuva kleidi ja silma kippuva higiga kui paratamatusega. Suurem osa päevast möödus kontoris, kuhu jõudmiseks tuli Minu Serblane mulle kenasti maja ette järgi ja talutas käekõrval kohale – hoolimata mu vaiksetest palvetest eile, et äkki annaks aadressi ja küll ma end kohale guugeldan… Sain, kontori aadressi. Seda, kus mu korter on, mulle ei öeldud (ja tänaval polnud läheduses silte kah, käisin kontrollimas).
Pärastlõunaks oli asi klaar: nii see käibki. Et ma ütlen, et ma-peaks-laupäeal-äkki-kuskile-shopping-malli minema ja tema ütleb, et olgu, mis kell me läheme ja kas ta tuleb mulle koju järgi. Või ma küsin, et neil kui trühvleid kasvataval riigil on kindlasti pealinnas mõni restoran, kus seda väärt kraami kohe eriti maitsta tasub, ning vastuseks tuleb nõutu õlakehitus – et üldiselt talle ei meeldi sellised peened restoranid, et läheks äkki hiinakasse. Või kui ma ei taha hiina toitu, siis põhimõtteliselt võib ta tulla kaasa küll, sest ehkki ta pole seda kunagi söönud (näitasin pilti, kui meil enne keelebarjäär vahele tuli), peaks seda ometi igal pool saama.
Täna pärast tööd plaanisin kohvikus istuda, miks ka mitte Minu Serblasega – ja soovitavalt kuskil kontori ja korteri vahel. Aga me läksime mujale, ühte teise linnajakku (sellisesse, mis talle väga meeldib, aga minu meelest oli enamvähem samasugune kui kant, kus elan. Ehk pisut vaiksem. Ehk siis tõlkes on siin tegelikult igal pool tore) ühte teise tänavakohvikusse, kus peamine erinevus paistis olevat selles, et seal olid lauad heki taga ja linn ning inimesed kätte ei paistnud. Nagu hiljem mõistsin, oli see käik segu kavalast plaanist mind iseseisvusest võõrutada ning ühtlasi sulaselge külalislahkus ning püüe mulle linnast paremat ülevaadet anda.
Niisiis on minust tehtud puudel. Ja ega sel väga viga olegi.
Minu Serblane on tubli ja ütlemata tragi, seda peab tema kiituseks küll ütlema. Kiire ja tegutsemisaltis ja täis ideesid ning teooriaid, millest veerand minus silmatikke (tikk-tikid) tekitab. Näiteks täna, suure sõpruse märgiks, ütles ta, et saab nüüd aru küll, mida ma mõtlen väitega, et äri läks varem sitemini. Et ta põhimõtteliselt „understands why YOU think it was not good business to lose more money”. Ma põhimõtteliselt tänasin teda minuga ühele lainele jõudmast ja siis me tegime igavese rahvaste sõpruse märgiks kahed õlled ja ehk on see juhus, aga ta ideed tundusid sellest palju paremaks muutuvat.
Igatahes on ta tore ja vahva ja ma võin selle nädal aega puudel olla küll.
Ehkki, tuleb ausalt pattu tunnistada, ma siiski plaanin põgenemist. Näiteks homme, kui algab õllefestival, lavastan ma… uhmmm… ma ei hakka parem reetma, ta teab Google Translatori URLi.
*
Ilm on meil hea. Isegi nii hea, et nüüd õhtul (öösel) on jälle üle 20 kraadi ning aknad on pärani. Ja lubatud vihma ei paista ka kuskilt tulemas.
Miss Juunile leidsin poest ühe pluusi, aga pood pandi kinni ja maksta mul ei lastud – kui veab, otsin selle koha jälle üles. Värviliste lehmade juurest tuli hoida vasakule ja siis minna üle magistraali ja tänavasse, kus pole söögiputkasid ühtegi. Sealt väljas, jälle vasakul pool, see pood ongi. Kui vahepeal muidugi paremale ei pidanud pöörama…
*
Kas ma juba ütlesin, et meil on siin soe? Ütlesin, jah? Kordamine on tarkuse ema! MEIL ON SIIN HEA ILM (sähh, said, teises sõnastuses kõlab kohe uudsena, onju!)
Kui siin talviti lumi maha ei tuleks, võiks selle linna sinna „maybe“ listi tõsta küll. Tänaval saad võiku või pitsalõigu kätte euriga, muud asjad on Eesti hinnaklassis või ehk õige pisut odavamad. Kohvikuid on palju, inimesi tänavatel parasjagu ja kõikjal on välismaalik sõbralik sumin – ka minu akende all on käimas tõsine seltsielu (tund on naabertänavas olevate välikohvikute sulgemiseni).
Ja, kamoon, neil on keset kesklinna värvilised lehmad, kuus tükki!
*
Aga fotosid ma üles panna ei saa, sest ma ei võtnud juhet kaasa ja unustasin ära, et sellel läpakal pole kaardi jaoks pilu olemas 
Seda lehma ma nägin ka. Pilt TravelPodi lehelt
