LENNUKIS// Loksun kuskil Poola äärealadel (TEGELIKULT ma muidugi ei tea, eksju, pakun enamvähem täpselt umbes) ja andsin hetk tagasi ära suurema osa oma prügist, kaasa arvatud oma lutsukommid (kogemata).

Lunch on siin kesine (olgu siinkohal tervitatud Estonian Airi kunagised kuivanud saiad!). Koosnes mingist asjast, mida nad ise ilmselt pizza-pirukaks nimetavad. Tegelikkuses oli tegu servast söestunud tainaga, millele petteks keskele tomatisousti törtsutatud. Tainas. Ausalt, noh, TAINAS.

Ei saa öelda, et vastik oleks (ma ei ole mingi erand ja ligemale veerand saiataignast saab söödud enne ahjupanekut). Eriti meeldis mulle see osa, kus pealt oli must ja seest venis nagu juust: tõeline kolm-ühes elamus, sest lisaks kontrastsetele tekstuuridele lõbustasin end järgmised kümmekond minutit jahu ja veniva olluse mahakraapimisega oma suulaest. Muidu ja maitselt oli tainas aga täitsa korraliku taigna maitsega, peaaegu nagu kodus tehtud ja kõlbas täitsa süüa (irooniata).

Sousti aga oleks vist parem vahele jätnud, juurde ei andnud see midagi. Peale selle punase täpi (ok, nüüdseks juba roostekarva tooni saarekese), mis valgel särgil paistab välja nagu rindapistetud orden või nelk.

Ääremärkus iseendale: kui tahad salvräti ja tatiga plekke eemaldada, ei tasu vahetult enne seda musta kohvi lonksata.

Niisiis, loksun kuskil punkti B kohal Frankfurti poole ja üritan päikesega mitte silma saada. Selgub, et hall on ainult allpool pilvi, siin üleval on ainult üks suur silver lining nii kaugele kui silm vähegi seletaks – no siis, kui poleks nii hele. Kiiskab, kiiskab, kiiskab. Ja tooli seljatugi on kuumaks köetud. Ja natuke selline tunne on, et ei saa aru, kas parasjagu on õues südatalv või südasuvi.

Loksun, sest, noh, loksub. Ma arvan, et see on kõige loksutavam lend mu elus. Ei-ei, mitte et KÕVASTI raputaks, küll aga PIDEVALT. Kuskil Muhu kohal hakkas ja nüüd siin, vennalike baltisaksa slaavlaste juures, on nats tuure alla tõmmanud. Nagu oleks traktori otsast pesumasina peale kolinud… Sellise pika programmiga peseva uuemat sorti masina peale… kus kindlate ajavahemike järel tõmmatakse tsentrifuug käima, aga stabilisaator on paigas ja päris naabri vitriinkapini see vibratsioon ei jõua.

Minu kell ütleb, et kapten peaks varsti maandumise peale mõtlema hakkama.  Tema kell vist mitte, sest nokk on kergelt ülespoole ja siht sirge nagu joonlauaga tõmmatud. Huvitav, kas meil on ajavahe ka vä?

Ääremärkus iseendale: vaata enne reisi sellised asjad järgi.

Ääremärkus Miss Juunile: ähh, ma lugesin nüüd kõik oma paberid läbi ja tead, Münchenis on mul nii vähe aega, et kui mul tuleb läbida üle 20 geidi, jään ma lennukist maha. Nii et oma tax-free nimekirja võid koostamata jätta (ja ära tule ütlema, et su väike aju täna pool päeva shopping listi genereerimisega ei tegelenud!).

Huhh, tsentrifuug tõmmati peale ja mind tõsteti kõige pesumasinaga tükkis sinna traktori koormasse tagasi. Oleks Miss Juuni kaasa tulnud, oleks see kaugele kosta. Eiei, mitte et nagu KÕVASTI kohe loobiks, aga niimoodi jõuliselt, noh…

Ja etskae imet, me vist maandume… lennusujuvust vaadates peaks kapten nüüd teatama, et tal on kaks uudist – esimene, et me maandume kohe… teine, et maandume nagu… Nojah. Pingviin Airiga ma sedapuhku ei lenda.

*

Ja etskae imet, me siiski ei maandunud. Aga ma pakin parem vaiksemat hetke kasutades oma läpaka kotti tagasi. Kui kannatab, kirjutan millalgi edasi. Auch wiedersehen!

***

Viimane teeots läks suisa siledaks. Ning Frankfurti maandumine oli totaalselt uskumatult tore: sile, sujuv, lauge ja täpselt nii pikk, et jõudis lennukiaknast linna ja maastikku ka imetleda. Linn on silma järgi umbes neli korda suurem kui ma oma peas oleks mõelnud, ainuüksi lennujaam on juba selline, et ühe pisikese Põlva või Elva võiks sinna täitsa möödaminnes ära kaotada. Ja vaade linnale oli täpselt nii julgustav, et ma nende katuste järgi juba tean öelda, et siin poleks üldse väga nõme elada (ok, vbla on asi selles, et korraga oli lend sile ja võeti madal kaar ja õhk on nii ütlemata selge ja päikesest kergelt tumekollase filtri saanud, aga mõjus igatahes positiivse üllatusena).

Meie terminalisektsioonis – seal, kust väljuvad lennud kohtadesse, millest pooli võiks väljamõelduks pidada ning teisi kuuled ainult uudistest ning kuhu sisenemiseks tuleb läbida veel üks passikontroll (ja et ikka kindel olla, et mõni naiivik sinna kogemata sattunud pole, on ka pardavärava juures pooletoobine boarding-pass-and-passport-please paberitekontroll selleks, et võiksid asuda ootama pardalemineku kontrolli) – oli peale minu veel 6 heledamat peanuppu. Neist üks siis süsimustade väljakasvanud juurtega isehakanud blond ja teised pärisblondist tumedama kartulikooreni.

Ma lasin igaks juhuks varvast (näh, kust see võõravimm ja rassipelg nüüd välja kargas?!) ja tegin tax-freele ning raamatu- ja ajakirjaletile tiiru peale. Ja mis seal salata, suitsunurgale ka! Kui Tallinnas paistis akvaariumist üks-kaks lõusta vastu, siis siin litsuti neid üheainsa ruutmeetri peale samapalju. Kogemus oli kole ja kordamist ei väärinud. Aga vähemalt oli siin üks saksa mees, kelle rinnakarvad ja sassoon ühtviisi albiinoroosad olid, ja mul hakkas kohe palju keskmisem olla.

***

Aaa, üksasi veel – no ilm onSUPER, super-super-super, eksole. Ning korraga läks hämaraks ja ma jõudsin veel parastavalt mühatada, et näe, pole siinnegi päike igavene, kui selgus, et pilve peale on „Singapore Airlines“ kirjutatud ja ooteruum saab 2 minutiga täitsa nähtavamalt hõredamaks.

************

Belgradi jõudsime plaanipäraselt, veidi vähem kauni maandumisega. Pime on, linnast nägin vaid varemeid (valgustamata, aga suured) ning losse ja sildasid (valgustatud ja lahedad). Hetkel istun toas, õues on õhk nii soe, et mul on mõlemad aknad pärani ja ikka on natuke palav. MÕNNA!

Minu elupaigast ühele poole jääb terve ports tänavakohvikuid (suletakse südaöösel) ning teisele poole jalutamistänav pisikeste poekestega. Ja kontorisse jõuan ma siit – vaata, mu lemmikserblane ütles seda, eksole, nii et ma ei tõttaks uskuma veel – 6-7 minutiga, kui jala astun. Ühistranspordiga olevat parem, aga ta ei ütle mulle, kas ma peaks trolli, trammi või bussi otsima :) Ütles hoopis, et ma pean talle helistama ja ta tuleb mulle siia järgi ja viib mu käekõrval kohale. Ega tea ju ullikest…

*

Kell saab kohe 2 öösel, panen parem punkti.

Ps. mul on kapi ja teleka vahel kilk. Või rohutirts. Kesklinn, 4. Korrus. Päris äge toanaaber, muudkui aga huigub mu järele.

Pps. Ma eelmist teksti üle ei loe. Sorry, ei viitsi, noh. Las olla vead sees.

Ppps. tegelt mulle tundub, et mulle võib siin meeldima hakata.