Ma pole ikka veel surnt’, vastu kõiki ootusi.

27aug09

Ei, ma polegi ausalt mitte midagi bloginud. Mitte et öelda poleks – lihtsalt ei viitsi, ei jaksa, ei suuda… Sest tegelikult tahaks öelda nii mõndagi.

Näiteks selle trendi kohta, et viimasel ajal järjest rohkem inimesi oma lennuvõimelisuses veendunud on – või kuis muidu seletada, et just see on üks trendikamaid (enese)tapumooduseid.

Ja siis võidusamba ja kaldtee kohta ka – olles üle ilmatumalt pika aja korra kommentaare kaenud ja tõdenud, et „jälle nad tahavad eriõigusi, aga mis siis, kui keegi tahab ratastooliga harjumäel puu otsa ronida – peab sinna ka kaldtee ehitama?“ on valdav suhtumine. Ausalt, VALDAV. Nojah,  kohe kannul sekundeerib „on olulisemaidki muresid, enne võiks hoolitseda, et lapsed-naised süüa saavad“ teemaarendus. Nunuh. Sambasse ja selle alla (taha, sisse, kohale ja ümber) maetud 200 miljonit suuresti rahva (loe: maksumaksja, mitte prii nuuma ootava) raha peaks olema piisav, et üks närune, mõnetuhande eest kättesaadav ramp soetataks. Või ok, kui see majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning muinsuskaitseameti silma riivaks, siis võiks paarkümmendtuhat panna ja midagi tiba kenamat ehitada. Sest noh, kui see reklaampostament sinna pandi, siis – rahva vabadus on ikka rahva oma, mitte „ainult tervete ja ägedate“ pärusmaa.
Ja siis tahaks igasugu asju veel öelda. Aga enam, ausõna, ei jaksa. Nädalate kaupa kirjutamist, ümber kirjutamist ja kõige veelkordset ümberkirjutamist on mind grafomaaniast terveks ravinud. Tööelu sakib. SAKIB. Täiega. No ikka… no ikka absoluutselt noh.
See ka sakib, et kui on mõni hetk, mil kriblada tahaks – millestki, peale ühiskondliku, sotsiaalse või muidu neutraalse – on kohe keegi näppu ja kaigast vibutamas. Olgu siis pealegi töö või kodu poolelt. Tsensuur möllab. Ja deprekas kah.

Ja täna on üks uss võtnud viimase. Korduvad, kümned vastamata kõned. Korduvad (ok, mitte kümned) murtud lubadused ja lootusetult vastu taevast lennanud tähtajad. Mulle meeldib inimsugu.
Ärge tulge ütlema, et vägivald pole lahendus.

ps. kui elu jälle ilusam tundub ja ma tööd unes lakkan nägemast, teen uue blogi. Salajase. Sellise, kus võiks rahus kirjutada kõigest sellest, mis ülemuse laual või kellegi kaaskondse hambus ei peaks maanduma.

Filed under: Grafomaania   |  1 Comment