Olgu pealegi vasak, aga mulle meeldivad liikumispuudega inimesed

03juuli09

Mulle tõesti meeldivad vaegliikujad. Eriti viimasel ajal. Eriti pärast 2008 World Usability Day seminari, mis Trinidadi poolt korraldati ja üllatuslikult kasutatavust mitte vaid IT- vaid inimsuse nurga alt vaatas. Sest tõesti, eks internet imiteeri reaalsust ja ühiskond tassi oma tõekspidamised küberruumi kaasa.

Need riigid, kus ligipääsetavuse tagamine (accessibility standards) on oluliseks seatud, on üldiselt ka väljaspool riigiveebe veidi arvestavamad. Ning veebis lokkav egomaniakaalsus (õigemini see, et taolist disainerite/sisustrateegide egotripitamist normaalseks peetakse, nagu Eestis püünele pääsenute põhjal järeldada võib) on selge signaal prioriteetide seadmisest. Esiteks, peamine on olla ÄGEDAM kui konkurent ja teiseks, äge tuleb olla ikka selle määrani, et see ägedus ka iseenda võimeid veidi ületaks ja kolmandaks mahub mõttesse, et „mis paistab hea, ju ongi hea“ nii üüratult palju hoolimatut laiskust.

Üks tore Tallinna linnvalitsuse ametnik, ise pime, rääkis tol Usability Day üritusel vahva loo. Või noh, mis vahva, lihtsalt üsna ilmeka. Et olnud neil vaegnägijate seltsingu istumine Tartu maantee Mackis ja kui ta sisenedes teenindajalt juhist palus, et kus see pimedate kamp asuda võiks, olla järgnenud vaikus. Hetk hiljem üle küsides selgus, et ei olnud mingit vaikust, hoopis olla viibatud – pimedale – et näe, sealpool. Ja ühtlasi mahtus teistkordsesse selgitusse üsna heatahtlik ja siirast südamest tulnud ohe „ise ei näe siis või?!“.

Eesti ja Euronõuded on täiesti põhjendatult igasugu pilalugude koht. Küll mõõdetakse aidavoodi pikkust ja nõutakse majutustuppa kirstu asemel eestlaetavaid riidekappe, küll tahetakse saunu hügieeni huvides plastikuga üle lüüa, küll suletakse lasteaedu – sest kokku 10 põnniga pesas ei ole lastele ja täiskasvanutele eraldi tualette ja köök on ühtlasi söögitoaks… Kõveratest kurkidest, üleloetud silmadega kartulitest ja seitse aastat säilivast kohvikoorest rääkimata.

Aga seal, kus tiba võiks, on suumulk kinni ja rahakotirauad suletud. Ei ole ressursse. Ei ole piisavalt oluline.
Küpsuseksamite puhul pole vaegkuuljaid- ja nägijaid väga arvesse võtta osatud, nagu sel aastal selgus. Enamik venekeelsetest kurtidest põrub eesti keele kodakondsuseksamil ja kuuldavasti just „suulise“ osaga. Märgatav hulk kaldteesid on liiga järsu nurgaga või tuleb neile pääsemiseks kõigepealt väikesest trepist üles saada. Et madalapõhjalisest trammist on vähe kasu, kui see madal põhi on kõnniteeserva kõrgendusest 2m kaugusel või moodsamatel bussidel „kallaku nupp“ lollitamise väljajuurimiseks maha kruvitud, et hulk pealinna ühistranspordist on endiselt ilma elektroonilise tabloo ja helitaustana tuleva peatuseinfota (bussijuhi mikrofoniköhatused ei lähe arusaadavatena arvesse) , on juba täiesti iseseisev teema. Ning veel tuhatkond väikest pisiasja, mille puhul euronõuded tüütut lisakohustust ja –kulutust tähendavad hoolimata sellest, et kellegi (olgu pealegi, et mitte kümnete tuhandete) elu totaalselt nõmedaks võivad muuta.

See peaks olema riigi asi, seista inimeste eest. Aga väga ei ole, sest mis see riik muud on kui noodsamad inimesed. Ning kui pole seni keegi õpetanud, meenutanud, üle korranud, kust peaks too inimene – kel endal kokkupuutepunkte taoliste muredega pole ning empaatiavõimet ka keskpäraselt jagatud – üldse oskamagi märgata, mõelda, teha. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei teadvat, ütleb üks täitsa popp vanasõnagi.

Ja just seetõttu mulle meeldibki, et viimasel ajal on see liikumisvaegusega grupp järjest aktiivsemalt oma õigusi nõudma hakanud. Pikapeale peaks praktiliste parenduste kõrval ka kuskile alateadvusesse sisse kodeeruma, et näe – on niisugustele asjadele ka vaja mõelda. Et Nõmme „uus äge turg“ saab lapsevankreid ja ratastoole arvestavad kallakud ja laiem üldsus, kes ehk turule ei satugi, meedia vahendusel meenutatud nende vajadusest. Et kolletuva klaassamba eksponeerimisse uputatud 140 miljonit (või palju see oligi) peaks olema piisav summa, mahutamaks ka mõnda rampi. Et kui öelda: linnakodanikele… siis võiks mõelda: kõigile linnakodanikele.

Nii et. Mulle meeldib, ausalt. Et inimestel hakkab vaiksetviisi kõrini saama sellest tasasest ignoreerimise sildi all toimuvast agressioonist ja ühel päeval, äkki ehk kunagi, hakkab keegi ka vastutama ja hea seisma asjade sisulise külje ja mitte välise glämshämmi eest.

Aa, aga miks ma kirjutan? Sest mul võttis suu ammuli see tsitaat:

Ministeeriumi pressiesindaja Meeli Hunt rääkis Õhtulehele, et kompromissideks ollakse valmis, ent midagi kindlat lubada ei saa. «Seda teemat on varemgi arutatud, kuid linnavõim ja muinsuskaitsjad leidsid, et ratastoolidega ligipääsuks vajalik trepp poleks visuaalselt ilus.»

Filed under: Kultuur   |  2 Comments
Tags: loll riik, puue