Neuroloogne kõrvalekalle puhkusest

01juuli09

Puhkuse esimene veerand seljatatud ja tunne, et nii võikski igavesti kesta, näib iga hetkega üha süvenevat. Ilm on ilus, laps tõeline miilenkaja ning kui üksikud kontorisuunalt kostvad karjed kõrvale jätta, näib elu kah naerul nägu näitavat.

Täna käin oma neuroloogil külas. Kauaoodatud ja veel pikemalt edasi lükatud visiit. Esialgsest (iga pooleteise aasta tagant!) ikkest on vaba käega „kord viisaastas või pigem harvem“ kujunenud ning sestap ei saa üllatusmomenti ka päris kõrvale heita. Nojah, eks näis, millal ma oma tunneliaja kätte saan… ootan põnevusega. Pealegi on mind õnnistatud klaustrofiiliaga (lembus ahtakeste pindade suhtes) ja  olgu see pealegi veider, aga seal masinas veedetud kolmveerandtund (või umbes nii) kujuneb tavaliselt üsnagi meeldivaks lõunatukastuseks. Hmmm. Võib muidugi olla, et tegu on lihtsalt ealise iseärasusega… vanuigi pidi ikka lõunauinak magusamaks muutuma

Aga kui pääse käes, on jälle loota kena bartsimpsonlikku pungissilmset läbilõiget mu kaunist kolbasisust – kui kuskilt valge valgusseina piistu panna saaks, võiks pildi seina lüüa ja Jeff Koonsi autoritööks nimetada. Esimene kord oli muidugi shokk. No ma arvasin, et mu aju on suurem. Ikka nii suur, et peaks kõrvade kaudu välja pungitama juba. Ei olnud midagi, hulpis seal ja paistis reservi kah veel jaguvat. Nüüd ma juba tean, et nii käibki. Et see on normaalne.
Et siis – annan teada, kuis läks. Ja seda ka, kuis ja kas Karl me tõugu kantseldamisega hakkama saab, sest just nimelt tema on tänaseks lapsekarja möllitud.

Aga nädalavahetusel on laulupidu ja meil tuleb traditsiooniline paraadipiknik maja ees – võtame juua-süüa kaasa ja seame end Tuutuga tervituslaagrisse. Nagu ikka, eksole, sai sügisjooksjatele lehvitatud ja noorte laulupidulistele ja saab nüüd ka, suurema rongkäigu peale. Ta juba eile vaatas oma lipu valmis ja huilgas harjutamise mõttes “elagu Eesti politsei ja teised piraadid!”, seda küll koduseinte varjus ja ilmselt meie päevasest laevamängust inspireerituna.

Nii et kui keegi tahab meite hullukambaga liituda, võib kohti reserveerima hakata. Teepervel ruumi küll ja teisel korrusel saab pärast äkki kohvi ja kooki kah.

(jeerum, me oleme vist tõesti üsna patriootlik pesakond siin)

Filed under: Traktaatia   |  Leave a Comment