Homo interneticus, eroticus, amoreticus

30juuni09

Mul on päris veider, vaadata Facebooki vahendusel kõrvalt ühte suhet. Sellist, mida ametlikult olemas pole. Mille osalistel on omad ametlikud kaaslased olemas. Ja millel on nii mitu mitteametlikku väljundit, et asja juba ametlikult avalikuks saladuseks tituleerida võib.

Ega tagamaid ju ei tea, eksole. Kindlasti on see ametlik pilt, mida kõrvaltvaataja näeb, tegelikkuse moondunud kuvand. Võib-olla on see mitteametlik tegelikult juba ametlik. Võib-olla on küberriigi pehme kõik-kõigi-kõige-kõigist tekk see, mille varjust varbaid vilgutades saab kätte hädavajalise tunnustuse, illusiooni sotsiaalsest aktsepteeringust.

Sest see, tunnustuse ja okeiks kuulutava pitseri otsimine, on kuidagi nii inimlik ja, näib nii, üha olulisem – mida vähemaks jääb päris ehtsat silmast silma ja häälest häälde lähedust, mida kiiremad ja pealiskaudsemad ja piirideta piire kõigutavamad on suhted… mida põgusam on inimeseks olemine, seda rohkem on vaja teistepoolset kinnitust, mis ütleks: see on päris, see on olemas. Sest homo interneticus oskab palju edukamalt mängida kedagi teist kui iseennast.

Filed under: Traktaatia   |  Leave a Comment