Jaanid läinud, veri taga

25juuni09

Ma ei istunud päikese käes, ausalt. Vältisin kohe avalikult ja ametlikult igasugu päevituslaadset tegevust. Ja see peab olema mingi muu, keegi muu, keegi äraütlemata halb inimene, kes mind kohe pärast Jaani keeva õliga üle kastis.

Turvavöö käis närvidele. Voodilina tegi lihtsalt haiget. Aga see rinnahoidja õlapael, krt, vaata selle ma tahaks kohe praegu piinamise eest kohtusse kaevata… Ja kuni istungini narkoosi all olla.

Jaaniööl ma sain aru, et life can actually get better. Mõnna oli. Ja arvestades seda tagasiteel tehtud matsu, siis tõepoolest keegi valvab. Sest, no sorry, midagi ilusamat kui see avarii ei saagi juhtuda.

Ning see. Ainult seesama lootus, et ka elu võib helge olla, hoiab mind praegu oma veene nüsimast. Sest kui meil maanteel niiiimoooooodi elujoppas, siis miski pisuke optimismisäde minus väidab, et ÄKKI jääb nahk mulle seekord veel selga. Muidugi eeldusel, et ma siis veel elus olen.

Eks näis.

Aga Jaan ise oli nagu raamatust. Absoluutselt laitmatu. Ja kellegi hell käsi oli isegi šokolaadi padjale poetanud.
Ilus ilm. Tüüne meri. Igavesti roosana püsiv taevas. Kiviaiad, kadakad ja uudishimulikud lehmad. Särjesupp, suurest pajast. Lõke, lustivad inimesed ja ühine laulujoru. Rääkimata igilahedast seltskonnast.

Best ever, noh.

Ja nüüd, kus ma selle laine peale jälle tagasi sain – ahh, poogen see nahk. Kasvab uus. Ikka oli elulahe.

Ei ma pole taht talina tullagi…

Filed under: Grafomaania, Kultuur   |  3 Comments
Tags: jaan, jaanipäev, muhu