Mida pedofiiliga peale hakata?!

19mai09

Eilsest ripub üleval Eesti Pedofiilide loetelu.
USA’s kehtib üsna mitmes osariigis n.ö. avalik seksuaalkurjategijate register, mis lisaks pedofiili nimele ja kuritegude loetelule sisaldab ka tema pilti, detailset kirjeldust (juhuks, kui foto just päris värsket muljet ei anna) ning aadressi.

Pedofiilia ei lähe üle

Eestis sellist asja ei ole ega ka tule – põhjuseks hirm omakohtu ees. Nojah, ausalt öeldes ma täiesti usun, et nii mõnigi nimekirja sattunuist leiaks oma kiire otsa või vähemasti peaks aastas mitut puhku traumapunkti külastama ja kui nüüd PÄRIS aus olla, ei tähelda ses küsimuses (vähemasti endal) küll mingeid kahetsustunde ilminguid. Ent sellel mündil on teinegi pool – nimelt on üks kord seksuaalkurjategijaks tembeldatul täiesti võimatu sellest ringist taas välja tulla ja kõrvuti satuvad n.ö. reaalselt ohtlikud kaabakad ka nendega, kel tegu mitte patoloogilise nähtuse vaid halva juhusega.

Ehk siis nooruses purjuspäi tehtud viga, mil kümme erinevat asjaolu taustaks, jääb külma faktina üles rippuma ega anna üldse mingit reaalset teavet inimese ohtlikkuse kohta. Küll aga tähendab avalik register pidevat tagakiusamist, probleeme töö leidmisega ning seeläbi n.ö. uuesti riskigruppi jõudmist. Pealegi on juba täna näha, et seksuaalkurjategijate register ei too probleeme mitte ainult kurjategijaile, vaid ka nende lähikondsetele ja ennekõike veel nimekaimudele. Kuidas sa teed selgeks, et sina seesama John Smith pole?!

Niisiis olen ma teatud mõttes kahevahel. Eesti väiksuse juures ei tohiks probleemid nii drastilised olla – vähemasti siis, kui isikukood, foto jms ka juures ehk et segiajamisfaktor üsna väike. Et pedofiilide argipäev rikutud saab, ei tekita ka kurbust – küll aga hoiab mind tagasi teadmine, et selline register mõnda kurjategijat uutele tegudele kihutada võiks või nende kaduvväheste arvu, kes ise abi ja ravi otsivad, täiesti nulli võiks viia. Mnjah. Kus lahendus on, ei oska veel arvata.

Teisalt hirmutab mind kohutavalt mõte, et need teadaolevad pedofiilid vaid jäämäe tippu kujutavad – intsesti-isadest info üldiselt läbi ei tilgu, kui ka midagi välja tuleb, püütakse „häbi“ pereringis läbi põdeda ning „haige sugulane“ muu maailma silmis maha vaikida. Et seesama nilbe onu või (kasu)isa ka kõigi teiste jaoks reaalne ohutegur on, ei tule enamikule pähegi, lihtsam on ju asja kuidagi ühekordseks juhtumiks lahterdada ja silmad kinni pigistades tuba ehtiv elevant olematuks mõelda.

2007 aasta andmed näitasid, et 81% ohvritest olid tüdrukud – kunagi aga, kui käisin Eesti statistikat üle, torkas silma kummastav tõsiasi, et u 60% süüdimõistetud pedofiilide puhul olid ohvriteks poisid. Küllap tuleb siingi otsida põhjust tõdemusest, et enam kui pooltel juhtudel oli ahistajaks/vägistajaks ohvri tuttav või sugulane, ehk et ’häbiklausel’ lasti käiku. Miskipärast on sellistes misogüünstes ühiskondades tavaks, et vägistatud tüdruk on justkui vähem ohver kui poiss, et kehtib miskitpidi ’lolita’-meelsus (ju ta ise tahtis, soovis, meelitas, provotseeris…) ja nagu Pille Alaver ühes intervjuus mainis, on teda ennastki jahmatanud emade armukadedus oma ahistatud tütarde suhtes. Ehk et – vastutus jagatakse lapse ja täiskasvanu vahel pooleks ja sestap puudub peresiseselt motivatsioon kohtuinstantsideni jõudmiseks.

Aga olgu mis on, ohtlike – ehk vägivaldsete, lapsele füüsiliselt viga tegevate – pedofiilide tänavale tagasi laskmine ületab juba absoluutselt igasuguse mõistmise piirid.

Maailmas loetakse edukaks sellist pedofiilide ravi, mis iga viienda (!) ehk vähemalt 20% puhul edukalt toimib.  Soomeski rakendatud keemilise kastratsiooni (toimis vabatahtlikkuse alusel ) edukus peaks kuskile 60% peale jääma; reaalse füüsilise kastreerimise puhul olevat abi saanuid kuni 80% – ainult et need järgijäänud 20% muutuvad endisestki ohtlikumaks, sest aju välja vahetada ei saa ja füüsiline võimetus vägistada või füüsilist rahuldust leida sunnib neid uusi (endisest sadistlikumaid ja leidlikumaid) meetodeid otsima oodatud ’laksu’ saamiseks.

UK on testinud alternatiivseid psühhiaatrilisi meetmeid, kus püütakse seksuaalpervertide aju „teistpidi“ käima panna ehk luua negatiivseid seoseid konkreetse situatsiooni vallandajate (triggerite) ning tulemuse (release and outcome) vahel. Näiteks et liputaja jaoks ei assotsieeruks oma genitaalide avalik paljastamine mitte adrenaliini- ja endorfiinilaksu saamise vaid laibahaisu ja okserefleksiga ja seetõttu hakkaks keha end ise pidurdama veel enne, kui mõttest reaalse tegevuse juurde jõutaks. Edutegurite kohta reaalsed andmed puuduvad – tegijad ise ütlevad, et mõjub 95% juhul, skeptikud nimetavad asja pseudo-teaduseks ja voodooks ega taha riiklikku tuge projektile anda.

Asi ise näeb (lihtsustatud kujul) välja nii, et kodaniku genitaalidele kinnitatakse elektroodid, ta viiakse (üldiselt video-vahendusel) tema jaoks ahvatlevasse situatsiooni ja kui inimene hakkab erutuma, vallandatakse „ebameeldivat reaktsiooni“ põhjustavad asjaolud, näituseks kombinatsioon kergest elektrišokist ja haisust. Probleem nr 2, lisaks usutavusele ja ’sisendusjõule’ (keeruline selgeks teha, kas asi päriselt toimib või on tegu platseebo-efektiga) on selleski, et vägivaldsete seksuaalkurjategijate puhul peab n.ö. trigger vastama tema reaalsetele seksuaalsetele ootustele – ehk sadistliku lapsevägistaja puhul ei pruugi piisata nunnu lapse foto vaatamisest.  Ning teatud punktist edasi on taoliste materjalide omamine, levitamine ja muul moel kättesaadavaks tegemine juba seadusega vastuolus ja ka eetiliselt väga küsitav (st kes garanteerib, et preventiivne tegevus kaudsel või otsesel moel provokatiivseks ei kujune).

Pealegi eeldab taoline ravi seda, et inimene ise tahab end muuta ja paraneda – mis omakorda eeldab, et ta ise (mitte ühiskonna survel, vaid sügaval sisimas, südametunnistuse ja moraalsuse keskmes) tajub oma teguviisi väärana. Enamik pedofiile, nagu teada, ei näe ennast aga sugugi mitte kurjategijatena – nende jaoks on tegu „vaba enesemääratlemise“ piiramisega ning kohtuski on küll ja küll käinud läbi väited, et laps ise algatas, laps tahtis… Ning vähemalt 22 last vägistanud/ahistanud Rein Appart avaldas sügavat nördimust väite üle, justkui oleks ta nende laste elu rikkunud.

Arvestades seda, kui tormiline oli vastuseis seadusemuudatuse ettepanekule kehtestada seksi nõusoleku alumiseks vanusepiiriks 16 (senise 14 asemele), on taolised pedofiilsed pettekujutelmad muidugi täiesti oodatavad – puudub reaalne ühiskondlik hukkamõist ja nagu Aarne oma blogis mainis, kehtib lastevastase vägivalla kaasuste vähesuse puhul „puudub avalik menetlushuvi“ ehk PAM (JOKK-i kaksiksõsar). Ehk siis: nagu šovinistlikes ühiskondades tavaks, tegelevad seaduseloojad ja arvamusliidrid pigem ’suurte’ ehk neid ennast puudutavate probleemidega ega ole kuigi altid ’pehmeid väärtuseid’ ehk neid (n.ö. ühiskonna paremat, haritumat ja hakkamasaavamat osa) mittepuudutavaid seaduseid muutma või statistiliselt väikeste näitajatega hädades katastroofi mõõtmeid märkama.
15 vägistatud last näeb numbriliselt ju vähemolulisem välja kui Tartu maantee laiendamine, mis aastas kümneid tuhandeid autojuhte (ja mitutkümmet liiklusõnnetust) puudutab.

Teema lõpetuseks – mitte et siinses mõtteleelotuses mingit tõde oleks selgunud – oleks aga kaks üleskutset:
1.    Boikot kõigile pedofiilidele, s.h. Joel Steinfeldtile – tema loomingule, tema esinemistele jne.
2.    Kuulakem ja reageerigem, kui te lastel (või tuttavate lastel) on midagi öelda peput patsutava onu, ebasobivalt silitava õpetaja või paljalt uksele tuleva naabrimehe kohta – päris suur osa seksuaalse ahistamise ohvriks langenud lapsi üritab (keelust, ähvardustest ja süütundest hoolimata) oma olukorrast mõnele täiskasvanule kasvõi vihjamisi märku anda. 7 aastane laps ei pea teadma, milline näeb välja sperma. Enne, kui asja naljaks keerad, tee selgeks, et tegu ikka on naljaga.

Lapsekaitseks lehel leiab alates 2006 aastast süüdi mõistetud Eesti pedofiilide nimekirja. Nagu näha, pole paljude kohta pilte olemas. Kes leiab (avalikest allikatest) täiendusi, andku kindlasti teada.

Filed under: Sotsiaala   |  9 Comments
Tags: lapse õiguste konventsioon, lastekaitse, pedofiilia