Nüüdseks on uus päev peal, mõned tunnid und seljataga ja et üle pika aja lasti arvuti taha ka mind, siis võimalus juhust kasutada ja asjassepuutumatutele kiire refereeringu teha. Midagi säravat või vaimukat siit ei tule, kuidagi kudenud olemine on… nii et lihtsalt kroonika mõttes panen kirja.

The delightful venue for the royal gala…

Pidu toimus klubis Rüübenblingen ja nagu ikka, oli üritusel oma läbiv stiil – seekord oli AD laisk olnud ja ehk pisut liigagi ilmsel moel üleilmsest majandusaplaavast inspiratsioon haaranud. Dresscode must,  läbivaks mentaliteediks sääst. Kusjuures, va kavalpead olid sellest ikka viimase välja pigistada osanud, sest toidulaua ligidusse laveerides selgus, et saab veel kokku hoida. Näiteks täppide arvelt. Nende täppide arvelt, mis „sääst“ peale kirjutatakse. Tundmatut päritolu pallid, salatiks maskeeritud hapukapsas, heinaga ergastatud keedujuurikad ja saia. Hindeks hädine 1. Võib-olla oleks lahkem, ent kuna pärast mune sai ühe puhveti avamisele mindud ja oluliselt paremaid (ja lihtsamas formaadis) pasteedivõileibu ja lavashirulle näritud, tekkis inetu võrdlusmoment galaliste kasuks.

Koht on tubli 4. No kui kõrvale jätta, et põrand naksus räääääiiiiigeeeelt – oli ikka täitsa normaljok, mahutas lubatud 700 matsi ära küll (ehkki minu maitse järgi oli rahvast siiski liiga tihkelt) ja baaris käis teenindus käbedalt, igatahes sain massist hoolimata oma kaks klaasi suht valutult kätte. Sest jah, just, jajah, juua tõi igaüks omale ise (oma raha eest, omal jalal). Jaffat, vett ja mingil hetkel ka kohvi anti niisama.

Mõnes mõttes parem kui Kosmos. Et kui tahtsid näha, mis teoksil, et pidanud saalis üle teiste istujate ronides kohta otsima… või, hullemgi, ei kallanud mõni kohaotsija sind oma rämeroosa joogiklaasiga üle. Teisalt jälle tähendas Kosmose pinnajaotus seda, et saalisolijad tõesti kuulsid-nägid-mõistsid ka lavaltoimuvat. Omad plussid-miinused mõlemal… Mina muidugi igatsen Tartut taga – seda aega, kui Password ja Munad veel ühte jalga astusid ja kogu see „sõidame kaheks päevaks ära“ asjale mingi hoopis teistsugusema ja glämmima oreooli andis.

Orchestration and compulsory elements…

Nänni hakati jagama üsna kellapealt ja tempo hoiti üleval kuni lõpuni. Mökutamist ei tulnud, halepikkade sõnavõttudega rahvast ei tapetud ja kui laval toimunud plagan ka kitshiks kippus, siis ilmselt taotluslikult.

Oli selline. Ootuspärane. Sõusjal minglingu ja kohustusliku kava jälgimise kokkumiksimine veidi kõigutas tähelepanu, mistõttu osa mune jäi nägemata, aga üldmulje, vähemalt korraldusliku poolepealt, on küll hea.
Keegi võitjanäoga mees võttis laulu ka üles ja tegi rahval rinna rõõmsaks.
See, et pärast ametliku osa lõppu veel miskitsorti bänd saabub ja puha, jäi aga täiesti arusaamatuks – igatahes keerati muusika vaikseks ja kui seltskond pool tunnikest viisaka naeratuse taha varjudes üksteise munade imetlemist teeselnud oli, hakati kodupoole imbuma. Nii ka mina. Ja mis edasi sai, peab sestap keegi teine rääkima.

And the winners were…

Eelmises postituses sai olulisim ära mainitud ja et täpset ülevaadet netis kättesaadaval veel pole, ei tihka väga detailidesse laskuda… noh, et panen veel mööda, häda taevani.

Aasta agentuur on Kontuur. Aasta klient on Rakvere. Aasta parimatest parim oli Maanteeameti Helkurikampania. Teles said Schweppes, Helkur, PÖFF ja Eesti Lugu auhindu. Stiiliauhind Pangavahetuskuule. Välireklaamis sai EPL „Hõbevalge“ eest, Toyota sai kaks, Limpa sai digikategoorias, suure kampaania sarjast võitis „Kaitseingel“… ja siis oli veel terve korvitäismune, millest kohe kõik ei meenugi. Oo, jaa, leib ka – see „kui leivaisu võtab silme eest mustaks“, mis oli tõesti sümpaatne… Ja too tööpakkumine analüütikule (jeerum, ei mäleta ei agentuuri ega klienti, aga reklaami mäletan eelmisest aastast ka).

Nagu juba mainitud, panin ennustustes kapitaalselt puusse – aasta agentuuri kolmikus olid Age, Kontuur ja Tank, sai Kontuur (ja see miskipärast üllatas) ja joodikagentuuriks prognoositud vanad kalad seekord, vähemalt minu silmeall, väga edukalt ei esinenud, ülivõimsalt võitis hoopis asutus, mille nimi ei ole Põrgu <siin oli nüüd tegelikult rohkem teksti, aga kästi see ka maha võtta. No what the hell, ah…>

Kõik. Rohkem ma sellest enam ei räägi.

Siin on öine meenutus ürituselt Kuldmuna 2009.



No Responses Yet to “Kuldmuna 2009 – väike refereering”  

  1. No Comments Yet

Leave a Reply