Adopteerimine ja pedekollid kapis

09jaan09

Sobrasin täna Osale.ee’s (põhjustel, millest kunagi pikemalt) ja sattusin, taas, partnerlusseadust puudutava diskussiooni otsa.  Teema lõppenud, ent ehkki sealsed kommentaarid olid küll arukate inimeste poolt sisestatud, siis üleüldine irin käis ikka lapsendamise kohapealt.

Seal (nagu laiemaski meedias) vaadatakse adopteerimist puudutavaid klausleid „homokontekstis“ ikka väga ühekülgselt: et tulevad pedofiilid ja poisikesi vägistama.

Ma olen 100% kõige poolt, mis aitaks karmistada laste vastu suunatud vägivalda (s.h. ka seksuaalse vägivalda) puudutavaid meetmeid ning karistusi, kiirendaks uurimist ning võimaldaks asjale läheneda ennekõike last kaitsval ja abistaval moel ja mitte niivõrd kurjategija mõistmise poole püüeldes.

Ent:

• eesti vabariigis saavad adopteerida üksikud naised ja/või
• eesti vabariigis saavad sama lapse adopteerida omavahel abielus olevad mees ja naine

Seega on homoseksuaalsel naisel juba täna võimalus laps adopteerida – lihtsalt laps on n.ö. tema kui üksikvanema laps. Samuti on nii homoseksuaalsel naisel kui homoseksuaalsel mehel võimalus adopteerida „laps kahe peale“ eeldusel, et nad on vastassoost oleva isikuga abielus (kasvõi omavahel).

Vähe sellest, homoseksuaalsus ei ole seotud sigimisega, ehk – orientatsioonist sõltumata on igaühel võimalus ja õigus saada bioloogilisi järglasi. Õigus neid üles kasvatada. Ja õigus ise valida, kellega koos (ja mis soost ta on) sa nad üles kasvatad.

Seda võimalust – lapsi saada – kasutab suur hulk inimestest (orientatsioonist sõltumata) üsna usinalt. Ning olgem aus, ega see, et abielupaar omab võimalust adopteerida, tähenda ühtlasi, et nad kõik tingimata tahaksid seda teha. Enamus inimestest valib bioloogiliste laste kasuks. Ning ka see otsus ei ole seotud orientatsiooni, nahavärvi, soengustiili või jalanumbriga.

Seadus ei keela, piira ega reguleeri orientatsioonipõhiselt midagi. Minuteada (NB! Ma ei ole jurist ega juriidiliste taustagagi) AINUS seadus, kus orientatsioonil oma ’täidesaatev’ roll, on võrdse kohtlemise seadus:
§ 1. Seaduse eesmärk ja reguleerimisala
(1) Seaduse eesmärk on tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel.

Paljukardetud partnerlusseaduse tüsistusena saabuv lapsendamismure on niisiis, pehmelt öeldes, juba pisut hiljaks jäänud – homoseksuaalsus ei  takista lapse saamist ega adopteerimistki, küsimus on lihtsalt regulatsiooni kvaliteedis ja selle mõjus reaalsetele inimestele.

Ja, mis on minu vaates pea ainus oluline argument: millised on tagajärjed laste jaoks. Nende jaoks, kes juba täna olemas. Kes sünnivad homme ja ülehomme, sõltumata seaduseloojate rohelise tule andmisest.

Adopteerimine ei ole nagu poeskäik – et papp olemas, lähed valid letist sobiva välja. Tegemist on pika ja keeruka protsessiga, mille käigus vanemaid nii ette uuritakse kui tuleb kaasa ka teatav järelkontroll. Pealegi ei vali vanemad endale ise last, lapsele otsitakse sobivate kandidaatide hulgast parimad vanemad.
Miks see seoses võimalike „homoabieludega“ nii palju õõva tekitab, on (sisutühja) paralleeli vedamine pedofiilsuse ja homoseksuaalsuse vahele.

Maailmas on teada päris kenake hulk juhtumeid, kus adoptiivvanemad oma lapsis eksuaalselt ära kasutavad. Nii palju, kui ma lastekaitse ja sotsstatistika huvilisena neid andmeid nägema olen juhtunud, räägivad need numbrid heteroperede kahjuks. Ja see vastab ühiskonnas kehtivatele käitumismustritele:

• enamus laste seksuaalse ahistamise juhtumeid leiab aset kodus ja/või lähikondsete poolt
• enamus intsestijuhtumeid on seotud täisealise mehe ja alaealise tüdrukuga (isa, kasuisa, onu, vend jne)

Tõde aga on, et kui vähemalt Eesti pedofiilia-kaasuseid vaadata, siis kohtulahendini jõuavad peamiselt Mees ahistas Poissi lood ja neist suur enamus ei ole intsestiga seotud (ehk kurjategija on Võõras või mittelähikondlane). Põhjus taas ühiskonna harjumuslikus suhtumises, valehäbis. Kehtib kummaline topeltmoraal – teatud sorti Lolita-kompleks, kus on palju lihtsam mõelda tüdruk „rikutuks“ või „äkki ikka natuke ise süüdi“ olevaks; seevastu poisi puhul taolised alateadlikud eelarvamused samaväärselt ei kehti – poiss ei saa teha midagi, ahvatlemaks enda vastu suunatud seksuaalset vägivalda (meessoost)kiskja poolt. Ja kui ahistajaks on täiskasvanud naine, saab loole ka veidi humoorika varjundi juurde mõelda. Tegelikkuses ei tohiks pedofiiliajuhtumite puhul lähtuda mitte millestki muust kui tõdemusest, et Laps versus Täiskasvanu konfliktis lasub vastutus Täiskasvanu õlul ning lapse vägistamise puhul on igasugu mõõdistamine skaalal, kui palju laps ’ise süüdi’ oli, täiesti… võehhh, okseleajav.

Ent mis selge, on see, et pedofiile on mõlemast soost, igasuguste eelistustega, igast sotsiaalsest klassist. Pedofiil on seksuaalkurjategija, ja nii nagu 5-aastast tüdrukut vägistav mees ei esinda „keskmist heterot“ ei esinda ka 5-aastat poissi ahistav mees „tüüpilist homoseksuaali“.

Adopteerimise nagu igasuguse muu lapsekasvatust puudutava teema puhul tasub aga rääkida pigem kvaliteedist kui kvantiteedist. Et iga laps saaks HEA(D) VANEMA(D), mitte mis värvi nende juuksed, kui suur sissetulek ja millised voodieelistused peaksid olema. Mõni isa on oma lapsele parem lapsevanem kui ema. Mõni vanaema on oma lapselapsele parem lapsevanem kui lapse tegelikud vanemad kahepeale kokku. Ja nii edasi. See on konkreetsetes inimestes kinni.

Ning räägiks äkki sellest ka, et adopteerimine ei tähenda tingimata, et laps on lastekodus (orvuke, eksole, täiesti üksi siin ilmas), vaid ka oma elukaaslase lapse seaduslikku lapsendamist. Meest, kes saab oma naissoost elukaaslase eelmisest suhtest pärineva lapse täieõiguslikuks isaks. Naist, kes saab emaks üksikisa kahele võsukesele.
Saab õigused – ja koos nendega ka kohustuse. Olla vanem tähendab olla lapsevanem selle sõna igakülgses tähenduses. Hoida, hoolida, vastutada. Tagada laste heaolu, emotsionaalne, füüsiline, materiaalne. Ning ta saab vastu õiguse: olla vanem. Olla olemas oma laste jaoks ka siis, kui suhe elukaaslase või abikaasaga laguneb.

Ning (kõiki meie erinevaid) lapsi püüab, teoorias, kaitsta ja hoida ka seadusandlus. Iseasi, kui hästi-halvasti see seni välja kukkunud on, aga – kui erisooliste vanemate omavahalisi suhteid ja ennekõike laste ees olevaid kohustusi-õigusi on reguleeritud, siis on samasooliste vanematega peres kasvavad lapsed igasugusest kaitsest ilma.
Saadakse laps ühise otsuse tulemusena, võiks ka ühiselt vastutada. Ja kui on soov olla lapsevanem, siis kehtigugi samad reeglid: see ei saa olla uitmõte või miski, millest kergekäeliselt loobud. Et täna tahan olla isa, siis olen. Homme enam ei viitsi, kõnnin kaks kätt taskus minema nagu mees muiste.

• Perekonnaseadus, 10. peatükk, lapsendamine. Paragrahv 75 (3) Sama last võivad lapsendada ainult omavahel abielus olevad isikud.
• Perekonnaseadus, 1. peatükk, abielu sõlmimine. Paragrahv 1 (1) Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel.

Samasooliste paaride puhul ei teki võimalust lapsendamiseks mitte adopteerida soovija reaalse sobimatuse, vaid antud mudeli teostamatuse tõttu.

Niisiis, nagu varem parnerlusseadusest blogitud – minu meelest oleks kõige lihtsam vahetada välja perekonnaseaduse esimene punkt ning sõlmida abielu mehe ja naise asemel kahe täisealise inimese vahel.
Et see aga meie väikeses konnatiigis üsna välistatud, siis paremuselt teine on minna adopteerimisseaduse kallale ja avardada sealseid piire, näiteks defineerida peresisene adopteerimine vabaabielus paaridele (kahe lapsevanema võimalus soost sõltumatuks).

Ning kui laste heaolu on südameasjaks, siis võtakski selle südameasjaks – läheneks igale juhtumine eraldi ning tõhustaks üleüldist eel- ja järelkontrolli adoptiivvanematele (mis iseenesest on napakas, sest iga narkomaan, joodik, pätt ja kaabakas võib ilma igasuguse järelvalveta lapsi valmis vorpida). Aga praeguse seisu jätkumine ei anna kellelegi midagi juurde, ei kaitse mitte kedagi millegi eest (kõige vähem samasoolisesse perre sündinud lapsi), küll aga lihtsalt… ripub… sest nii näib kuidagi kristlikum.

Muide, ma ei unustanud ära. Tean küll, et lisaks vanematele on igasugu vorme veel, näiteks võõras- ja kasuvanemad. Aga ma ei tea, kas (teoorias ju peaks?!) samasooliste paaride puhul on võimalik bioloogilise vanema elukaaslast kasuvanemana näha. Ja kui on, siis on asi ikka täpselt sama tobe edasi, sest ei anna reaalseid vanemakohustusi täitvale inimesele mingeid õigusi, küll aga laob võimalikke kohustusi sellesama kaitstava lapse kraesse.

§ 68. Võõrasvanema ja kasuvanema ülalpidamine
(1) Täisealine võõras- või kasulaps on kohustatud ülal pidama abi vajavat töövõimetut võõrasvanemat või kasuvanemat, kes on teda vähemalt 10 aastat kasvatanud ja ülal pidanud, kui võõrasvanemal või kasuvanemal ei ole täisealist töövõimelist last ega abikaasat või kui neilt ei ole võimalik ülalpidamist saada.
(2) Võõrasvanem on lapse vanemaga abielus olev isik, kes ei ole selle lapse vanem.
(3) Kasuvanem on isik, kes last tegelikult kasvatab, kuid ei ole selle lapse vanem ega võõrasvanem.

See olekski üks võimalikke alternatiive – sätestada adopteerimise asemel hoopis (vabatahtlikult vormistatud?) lisavanema õigused ja kohustused, k.a. elatisraha maksmise kord, õigus lapsega suhelda jne.

Ainult et see eeldaks juba täiesti uue seaduse loomist selle asemel, et teises seaduses paar sõna ümber tõsta.
Perekonnaseaduse vanemate õigusi ja kohustusi reguleeriv ehk 8. Peatükk sätestab veel:

§ 58. Lapse huvide tagamine
Lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtub eestkosteasutus või kohus lapse huvidest, arvestades vähemalt seitsmeaastase lapse soovi.

Kas see ka samasooliste paaride puhul (näiteks hooldusõiguse jms vaidlusteks) kehtib, on hetkel küll üsna kahtlane – sest, kui klassikuid tsiteerida, pole vanemat, pole probleemi. Ja juriidiliselt on kõik JOKK.

Sai pikk jutt. Vahtu palju.

Riigil ning ühiskonnal, mis nii palju ja nii kaunite sõnadega räägib Eesti meele ja rahva kestmajäämisest ning iibekõverast, võiks olla küll piisavalt julgust LASTE huvide esikohale tõstmiseks. Ma ei pea silmas sugugi adopteerimist puudutavaid asju, sest tõepoolest, on palju palju muud ja põletavamat. Ehk et: üldises plaanis on asi mäda. Suur pilt on kiivad, detailidest rääkimata.

Päris tihti tundub, et iibest rääkides mõeldakse ennekõike vanematele ja alles pika vinna tagant lastele. Sest mida ei näe, seda pole olemas. Inimesed on ilusad ja head. Elu nagu postkaardil. Ja kui me väga väga kõvasti pingutame ja väga väga väga detailselt seda endale ette kujutame, siis saabki Eestimaa täis imelisi peresid toreda ema ja tubli ja tragide lastega. Lihtsalt niimoodi, lambist, soovimise peale.

ps. ma ei hakka seda teksti väga lugema-toimetama, vabandused

Filed under: Kultuur, Sotsiaala   |  6 Comments