Nagu sa tead, olen ma HIV negatiivne

18nov08

Panin nädalavahetusel ühe inimese näpuotsa plaastrit. Kriim oli väike ja ilma täpsete juhisteta poleks ilmselt üles leidnudki, aga ometi peeti vajalikuks (küll pooleldi naljaga) mainida, et „nagu sa tead, olen ma HIV-negatiine“.

See, et öeldu huumoriga oli mõeldud ja ütleja nii ehk naa ei arvanud, et ma ta katkise sõrme omale silma või mõnda kehaõõnsusesse topin, polegi oluline. Pigem on mind need paar möödunud päeva painanud mõte, et „ah nii kaugel me siis olemegi juba“.

5 või 10 aastat tagasi poleks sellist nalja tehtud. 20 aastat tagasi poleks taolisest naljast ehk arugi saadud. Aga 5, 10 aasta pärast ei öelda ehk selliseid lauseid enam mitte nalja, vaid täie tõsidusega.

Kuidagi võõrastav on see. Et kord nii müstifitseeritud „surmakatk“ on ühtäkki saamas argipäeva normaalsuse osaks. Et infotulv ajab ägisema ja ometigi elavad müüdid edasi, see ’ohutsoonis’ viibimise element pole kuhugi kadunud.

Kas ma elaks HIV-positiivse inimesega koos? Noh, sõltub. Süstiva narkomaaniga ilmselgelt mitte. Aga lihtsalt positiivsega… no mis seal vahet? Eeldusel, et sotid algusest peale selged, käib ju arutlus pigem turvatud seksi vs turvamata seksi ja laste saamise meetodite üle. Ja arsti juures käimist on mõnel astmaatikul sama palju, kui mitte rohkemgi.

Aga kui HIV positiivne laps käiks minu lapsega ühes rühmas? Vaat, keerulisem. Mingi jõnks käiks kindlasti sisemusest läbi. Et äkki ja… nii. Ja päris kindlasti räägiks me kodus igasugu reeglitest kohe pikemalt.
Ma saan jube hästi aru, miks vanemad oma positiivsetest lastest rääkida ei taha. Sellesama jõnksu pärast – sest jõnks on juba hea, on juba ok lahendus – et inimene mõtleb ja arvestab ja eelarvestab. Pooltel juhtudel asendab jõnksatust aga paanika.

Ehk on tegu linnalegendiga, aga ma olen kuulnud mitte ainult positiivse lapse peale tühjaks valgunud rühmast, vaid ka lahkumisavalduse lauale virutanud kasvatajast. Ja seda kogu viimaste aastate HIV- ja AIDSi teemaliste teavituste juures.

Sellel nädalavahetuse üritusel arutati sedagi, kes ja kas üldse oma töökollektiivis oma positiivsest staatusest rääkida tihkaks. Ega vist… Ei tahaks ju kohvitassijagamise ja ühistualetifoobiatega rinda pista. Sõpradele küll ütleks. Perele vist ka. Vist. Sest lapsevanemate teise generatsiooni kuulumine tähendab täpselt samasugust kohvitassi ja wc võõrastamist.

Mulle teadaolevalt ei kuulu mu lähikonda ühtegi HIV-positiivset. Tunnen, taas pelgalt teadaolevalt ja kindlalt, ka vaid kahte positiivset. No sellist, kellega tänaval tere ütled ja „oi-kui-tore-sind-näha“ jutte ajad, aga tegelikult ja igapäevaselt ei lävi. Hirmu või võõristust ei ole, ent ikka käib neid nähes alati peast läbi see mõte, et tema on ju positiivne.

Umbes nagu mõne erivajadusega inimesega suheldes – et puue on alateadlikult meeles kogu aeg. Ja ikka käib see „pimeda“  leibel mingil moel komplekti juurde, mis sest, et see otseselt oluline pole või teie suhtlemist ei muuda.

Lihtne on ju kastistada, struktureerida. Kuigi ei tahaks.
Ime siis, et verekriimuline sõrm taolisi nalju põhjustab.

Aga imelik kah. Et see teema juba kuidagi nii lihtsal moel keskmise inimese päeva üldse sisse sõidab. Et seis on nii kaugel, et selle teema sisse sõitmine ühel päeval täiesti elementaarseks muutub.

Filed under: Sotsiaala   |  1 Comment
Tags: aids, eelarvamused, hiv