Taas ebakõla HIV-uudistes

17juuni08

SLOleht pajatab lahkelt Tallinna Ülikooli tudengi uurimustööst teemal Tallinna keskastme pedagoogide teadlikkus HIV/AIDS kohta.

Esimese hooga lugesin uudise läbi ja mõtlesin, nagu ilmselt kogu loo eesmärk, et kuidas ometi on meie koolid täis massilist lollust. Artiklile teist ringi peale tehes jäi pilk aga pidama matemaatilisel ebakõlal. Ehk siis valimi suurusel – 74 tagastatud ankeeti. See ei anna kindlasti kuigi adekvaatset pilti, ehkki lugu ise on muidugi üles ehitatud pigem protsentidele kui inimhulgale… Ning ka pealkiri – “Neljandik Tallinna õpetajatest usub HIV-i nakatumisse sülje, uriini ja higi kaudu” püüab kõigest väest intriigi või vähemasti emotsiooni üles kiskuda.

Tsitaat: “Anne-Liis Kaldoja uuringust “Tallinna keskkooliõpetajate hoiakud HIV/AIDSi suhtes” selgub ka, et 10% õpetajatest usub HIV levikusse sülje kaudu, 8% uriini kaudu, 2% higi kaudu ning 1% pisarate kaudu, edastab ajaleht Pealinn.”

Kahjuks puudub loo juures küsitlusvormi näidis, mistõttu ei saagi selgeks, kas tegu oli ei/jah küsimuste või “hinda-5-palli-süsteemis-kus-5-on-kindel-jah-ja-1-kindel-ei” uuringuga.

Aga kui arvutada, siis:
10% süljega levikusse uskujatest = 7,4 õpetajat
8% uriini kaudu levikusse uskujaist = 5,9 õpetajat
2% higi kaudu leviku uskujaid = 1,48 õpetajat
1% pisarate kaudu leviku uskujaid = 0,74 õpetajat

Polegi nii hirmus, või mis? Kui pisaraid peab viirusekandjateks alla ühe pedagoogi, higi aga kõigest poolteist õpetajat…

Mõni aeg tagasi, kui ma HIV-kiiretesti tegin, selgus, et ka ennetusega tegelejad ise ei tunne end selles valdkonnas päris kindlana, mis siis veel tavakodanikest rääkida. Ausalt öeldes isegi hästi läks, peaks ütlema, kui kõigest üks pedagoog igale võimalikule eritisele rõnga ümber tõmbas ja pooled kõigest kolmandiku vastustega suutsid piirduda…

Mis lõppes sellega, et lugesin loo kolmandat korda ka läbi ja läksin vihale – hapukurgihooaeg ja kasvatame ühiskonna teadlikkust negatiivsete näidetega ja hea, et teema üldse meedias, aga… no siiski. Milleks selline kunstlik probleemi üles kloppimine? Kas tõesti loodetakse, et pedagoogid nüüd häbi täis ja sööstavad kui üks mees ennast täiendama? Või et mõnes teises, mõnes “targas ja arenenud” riigis oleks vastused sootuks adekvaatsemad olnud?

Antud artiklist sain mina hoopis teise ja olulisema signaali – et kondoomiautomaate kooli ei taheta (miks ometi? Seks 14-aastasega on meie maal normaalseks ja seaduslikuks hinnatud, turvaseks on aga pähh ja fuih või?!). Ning et HIV-positiivne laps võiks küll tavakoolis käia, ent mitte teiste lastega koos mängida… Äkki võiks vahelduseks SELLEL teemal veidi rohkem peatuda? Ning selgeks saada, et mitte haigus, vaid ühiskonna hoiakud on probleemiks? Ignorantsus, pealiskaudsus ning silmakirjalik suhtumine noorte vastutustunde(tu)sse?

Mulle meenus üks ammune vestlus ühe ennetuskampaania tegijaga. Küsisin, et miks nad müüvad 16-aastasele kuvandit turvaseksist kui moodusest raseduse ja haiguste eest hoidumiseks, kui seesama noor elab veel mullis, et ta on surematu ja temaga on kõik teistmoodi? Et miks ei võiks kondoome müüa argumentidega, mis puberteetikutele päriselt korda lähevad (ja ta ego upitavad) ning serveerida n.ö. tervislikke kasutegureid kui boonusena tulevat sub-produkti? Näiteks läheks ühele noorele, alles oma tõutäku staatust sissetöötavale poisterahvale kindlasti oluliselt rohkem korda teadmine, et a) kondoomiga kestab kauem ja b) kondoomiga on suurem.

Seepeale vaadati mind kui kalestunud kapitalisti ja teatati, et tervis pole “müügiobjekt” ja et ma ei anna aru, et nad ei tee mitte turundust, vaid harimist.

Nojah, ma olen ammu aru saanud, et mu ideed normaalsest seksuaalharidusest ei ühti päris (või pigem üldse mitte) sellega, mida riiklikul tasandil oluliseks peetakse. Näiteks Indias õpetatakse poistele maast madalast, et Hea Mees on see, kes suudab oma naist rahuldada enne kui iseennast. Isegi judaismi juurde kuuluvad juhised selle kohta, et kui kord voodisse jõutud, ei peaks asi 2-minuti-nühkimiseks kujunema. Ainult et meie, justkui kristlikest võltsvagadustest priid, oleme otsustanud puritaanse lähenemise kasuks. Ja tulemuseks ongi tervete põlvkondade kaupa inimesi, kes elavad hälbinud suguelu, virelevad kompleksides (teate, mis on üks peamisi põhjuseid, et paljud naised endale suuseksi teha ei lase? Nad kujutavad ette, et nende häbememokad ei näe “head välja”, sest pole sümmeetrilised või on liiga nähtavad vms!) või leiavad, et paremini ei saagi. Et nii käibki, laks ja valmis ja poogen, mis see teine tunneb, arvab või mis temast saab. Ning just seesugune hoiak, vähemalt minu küünilises meeles, ongi see, mis soodustab laialdasemat vastutundetut sekskäitumist.

Veebis on ringlemas üks tore, tiinekatele suunatud harimisprogramm – Mid-West Teen Sex Show, mis väga vastandlikul (ja köitval, humoorikal ja otsekohesel) moel räägib noortele kõigest sellest, millest peaks rääkima vanemad ja kool. Aga millest nad enamasti ei räägi. Ning mistõttu seesama noor pöördubki info saamiseks pigem teise sama harimatu pubeka kui ühegi täiskasvanu poole. Tuubist on enamik nende klippe nüüdseks (ilmselt jälle kellegi lõugamise peale) maha võetud, aga nende veebilehelt leiab vajaliku üles.

Soovitan soojalt. Ning jah, sihtrühma mittekuuluva inimesena on mõnedki nende klipid… noh, pehmelt öeldes üle vindi keeratud. Ent päris kindlasti täidavad need oma eesmärki paremini kui kanges meditsiinilises keeles kirjutatud broshüürid, mis esimesel tänavanurgal kotist välja lennutatakse.


Filed under: Kultuur, Sotsiaala   |  1 Comment
Tags: , , , , , ,