Budapest, vol2 – öö saabub

16juuni08

Linnatuur – esimine mitme seas, ma loodan – sai nüüd tehtud. Alguses oli valge ja näis nagu Euroopa vana linn ikka. Siis läks pimedaks ja süttisid tänavalambid, ja oli nagu Euroopa vana linn ikka, ainult et kuidagi toredam ja mõnnam.

Siin on soe. Niimoodi teistmoodi soe, pehmelt ja silitavalt. Ilma tuule ja lämbuseta, aga kergelt niiske. Justkui oleks päeva rannas veetnud. Kutsub õues istuma, lihtsalt olema.

Kaaskondsed magavad juba, homme algab Programm. Õnneks on ennelõunasse jäetud ka sightseeing aeg, mille ma tõenäoliselt omal käel linnas patseerides kavatsen veeta. Ostan Tuutule kingi ja otsin neid va rahvuslikke pluuse (muide, ma ei näinud ühtegi kohta, kus neid müügil võiks olla!!! Ja hoolimata sellest, et kesklinna ja tagasi u 10km ring sai tehtud!).

Kuskil mu peakohal seksib keegi. Viisakalt ja siivsalt.
Kuskil mu all on kellelgi köha ja ta istub juba tund aega wc’s. Ja köhib, kopse välja.
Kuskil peab keegi pidu.

Aga linna kohta veel, et kella poole kümne tuuris olid tänavad ikka suhteliselt inimtühjad – kuskil 11 kandis ilmus rahvas välja, ei tea kust ja massides. Tänavakohvikud on vahelduva eduga lahti, viimses kui ühes suur ekraan väljas ja jalka peal.

Meie valitud kafeinikus toetati türklasi. Ja ma sõin salatit, hinnaga 2450 kohalikku raha, ning jõin 650 rahva maksvat kohvi. No on elu, ah? Eesti rahas tuleb see kokku siis u 200 eeku.

Muuuuseas, tip on siin hinnale juba otsa pandud – 10% nagu komme ette näeb. On kohe arvel külges ja kogu lugu. Seetõttu jätsime jootraha ka lisamata, muidu on “double tip’ing” ja see käib mulle ka närvidele – sest ehkki nuriseda pole vaja, ei saa väita, et siinne teeninduskultuur just maailma parim oleks. Inglise keelega igal pool hakkama ei saa ja kiirus näib ka lõunamaiselt siestalik olevat…

Ja liiklus! Oh jeerum, aga ma poleks eales uskunud, et ma mõnes kohas ütlen “ega siin Eesti pole” ja mõtlen seda justkui laitust! Esimese 10 minutiga üritasime kolm korda kollektiivset enesetappu, ületades ettenähtud kohas teed. Pidurid ei ole igatahes see funktsionaalsus autost, mida sohver jalakäijat nähes tarbida plaanib. Nüüd ma juba tean ja ülekäigurada ei otsigi – mis mõttega, kui nagunii tuleb paarishüpetega kalpsata.

Igal juhul tore on. Ja nüüd lähen magama, 6 tundi on veel ööd ja siis on viimane aeg püsti karata ja elusaks hakata.

ps. Teie seal kontoris – ärge luuslanki lööge. Hommikul jagan portsu asju laiali, mitte omal initsiatiivil, nii et… noh, pange vaim valmis või miskit.

Filed under: Kultuur   |  1 Comment
Tags: budapest, danube, florint, hotell, kliima, reis, ungari