Mida sa teeksid oma VIIMASEL päeval?
Maja on lõpuks väikestest jõnglastest ja nende kaaskondsetest tühi (vaikus on tõepoolest kuldne!), aken on lahti… kuulen mingit laeva madalal kurguhäälel oma tervitussignaale saatmas ja kajakaid kisamas… ja õhk on õige pisut külmakarge… ja mul on tuhatoos ja kruus värsket, kuuma, koorega kohvi… ja see hommik tundub kuidagi nii käegakatsutavalt selge ja vahetu.
Igal juhul olin täiesti sobival lainel, kui komistasin Caroli blogis “aga mis siis, kui homset polegi” teemale. Ma olen tegelikult enamasti sobival lainel. Mina, kes ma mõtlen surmast ilmselt rohkem, kui ühele normaalsele inimesele kohane oleks. Vahel uudishimulikult, vahel pragmaatiliselt, vahel… noh, vahel ka kergeid hirmujudinaid üle selja joosta lastes.
Kas sina tahaksid teada, millal sa sured?
Mina tahaks. Et ei jääks liiga palju lahtiseid otsasid, kohtumata inimesi, ütlemata sõnu.
Ainult et – kui ma teaks, et tänane on viimane… Kui palju suudaks ma seda päeva n.ö. ära kasutada, püüdmata saatust väärata?
Mulle meeldiks mõelda, et see oleks üsna loomulik päev. Lihtsalt veidi positiivsem. Et ma ütleks häid asju inimestele. Oleks olemas nende jaoks, kes olulised. Seisaks hea selle eest, et nemad teaksid – nad olid olulised…
Ometigi ju ei tea. Päriselt ju ei tea.
Võibolla kulutaks ma iga sekundi, iga energiaressursi selleks, et petta surma ja pääseda, täna veel. Teeks oma viimasest päevast meeletu ralli, umbes nagu neis totakates pubeka-filmides, kus imekombel lennukatastroofi vältinud hiljem ükshaaval surma poolt ikkagi võetud saavad ja neil sest teadmisest, et “lisaaega” anti, erilist kasu pole. Kogu aur läheb põgenemisele ja mitte elu ja olemise nautimisele, lahtiste otsade likvideerimisele. Ja mis selle asja mõte oleks, kui kokkuvõttes jääd sa surma ees alati kaotajaks?!
Kui mu tädi suri ja ma kaua kaua ahastasin, siis… ühel ööl nägin ma teda unes, tema viimast päeva. Ainult et see ei möödnud mitte haiglas, vaid tema kodus – kus ta nägi neid inimesi, kes talle kallid. Sai teha tema enda jaoks olulisi asju. Me kõik teadsime, või vähemasti tema ja mina, et homset enam ei tule. Ometigi oli see… omal moel nii ilus ja armas. Ja nii äraütlemata loomulik. Keegi ei tönninud, keegi ei pidanud maha traktaate oma tunnete suurusest… lihtsalt oldi, üksteise lähedal ja õnnelikud, viivuks veel. Ja see uni oli nagu kingitus. Justkui ta oleks andnud mulle andeks, et ma ei läinud tookord päriselt.
Sellist viimast päeva tahaks küll. Omade keskel, armsat ja habrast. Nii, et ma suudaks iga hingetõmbega elu ja olemist nautida ja mitte uppuda hirmu eesootavast. Ent – uni on üks asi, reaalsus teine…
Minu ema mõtleb ka surmast. Ainult et tema mõtleb vist ainult pragmaatilis-romantiliselt. Esiteks, et see kuidagi räpane ja kole välja ei kukuks. Peamiselt väljendub see siis, kui nad suvilast või maalt tulevad ja ema viriseb, et “sõida rahulikumalt – kui ma praegu surma saaks, siis nad seal laibakuuris vaatavad, et mingi mustade jalgadega mutt, kindlasti joodik…”. Või tema etteheidetes meile, lastele ja mehele, et me “nagunii ei viitsi tema hauda riisumas käia” või ei korralda “korralikke kiriklikke matuseid” (isa on meil veendunud ateist) ja et siis on ikka piinlik küll suguvõsa ees, pole õpetajat matustel kohal ega midagi.
Justkui see häbi kanduks talle üle, muudaks mälestuse temast ka kuidagi mustavarbasemaks.
Aga ma ei ole kuulnud, et ta kunagi mõtleks neist asjust, mis tegemata jäävad, sest aeg sai enne otsa.
Ma küll mõtlen… ent miskipärast pole neid seni veel suurema kiirusega tegema hakanud. Laikskus ja mugavus?!
Ei tea… nagu ei tea sedagi, mida ma tegelikult oma viimase päevaga teeks. ja sina?
Filed under: Kultuur, Traktaatia | 5 Comments
Tags: maailma lõpp, surm
-
Kommentaarid
kukupai on Olgu pealegi vasak, aga mulle … Anõn on Eestlased Tais – maasika… Lisette on Eestlased Tais – maasika… Ets on Puhkus, ajee… mari on Puhkus, ajee… Eturundus
Tasub kiigata
Osale.ee- Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.
Ma arvan, et kui ma ikka kindlalt teaksin, et nüüd ongi viimane, siis oleksin ilmselt kohutavalt kurb, isegi, kui meeletult püüaks mitte olla. Sest ma olen sageli tabanud end ootamatult mõttelt, et jeerum, kui hea, et ma veel surnud pole, nii palju selliseid hetki on, millest poleks mingil juhul ilma tahtnud jääda. Ja selles kurbuses ongi ise juba sobiv meeleolu, mis paneb nähtavasti kõikvõimalikele inimestele ütlema, millega nemad mind ja mu elu muutsid. Mitte et see oleks sel hetkel enam oluline ja mitte et seda ei saaks neile alati ka ilma surmata öelda, aga tolle viimasega on see asi, et kuni ma neid kõiki inimesi veel kohtan, seni nad veel muudavad mind ja mu elu. Tõtt räägitakse ikka asjade kohta, mida enam ei ole, ja loogiline, sest enne see polegi lõplik tõde veel
Aga ma usun ka, et ilmselt ikka jälitab kuklas kogu aeg mõte, kuidas pääseda, kuidas surma ära petta, see on allasurumatu ellujäämisinstinkt.
Tõenäoliselt tahaksin ma viimasel päeval süüa oma viimast õhtusööki oma inimestega
Äh, lahtised otsad jäävad alati, ela või saja-aastaseks. Kui mitte Sinu, siis teiste arvates kindlasti.
Mu meelest oleks palju jubedam variant see, kui saaksid need otsad kõik viimseni kinni sõlmida, ka teiste poolt vaadatuna… ja surm ei saabukski. Kõnniksid ringi nagu zombi, sest kõik on tehtud ja nähtud ning kellelgi pole Sind enam vaja, kuna diilid on tehtud ja juhtud räägitud…
Minu ema räägib oma surmast umbes sama juttu, et keegi tema haual käima ei hakka, et tuuakse viletsaid lilli, et kõik ainult ootavad tema surma ja rõõmustaks kui teda poleks. Seda juttu olen tema suust kuulnud juba 30 aastat. Ükskord viskas nii üle, et tema teab kõikidest kõige paremini, kes ja kuidas tema surma suhtuks ja kuidas mataks, et ei jäänud muud üle, kui öelda – “Loomulikult on matused kulukad ja raha vajab elav inimene rohkem, kui surnu, seega matan ma su aeda… väätiseks!” Sellest ajast saadik on rahu majas ja pole iga nädal helistamist ning halamist, et on suremas ja keegi temast ei hooli. Nüüd tean kuhu kalmistule ta tahaks, mis lilli sooviks ja millised võiksid peied olla. Ja nii ma teengi kui tema aeg saab kunagi otsa.
Enamus inimesi elab ikka vanaduseni välja. Kui juhtub ka mõni raske haigus olema ja keha piinleb, siis just oodatakse oma surma, et valudest lahti saada. Ei usu, et keegi sel hetkel mõtleks mis tal tegemata jäi.
Kui teaks täpselt seda päeva millal surm saabub, siis tahaks teada ka kuidas. Kas haigus või vanadus, kas õnnetus või keegi pätt minult elu võtab.
Rojukese kommentaariga olen täiesti nõus… lahtised otsad jäävad alati.
njah, kuigi ilmselt üritaks siiski kuidagi põgeneda või ära hoida, oleks parim, kui suudaksin selle päeva tõesti elada, s.t. nautida oma kõige kallimatega seda, mis mulle kõige olulisem. ilmselt istuksin aias… jooksin seal hommikukohvi, kuulaks linde ja vaataks puid.. pärast jalutaks mere ääres… pikutaks niisama.. sirviks mõnd astrid lindgreni raamatut.. istuks vaikselt kalli kõrval kamina ees…
oh shit, ühest teisest foorumist mulle see nimi külge jäi
DD
ahaa on see hamleti isa vaim ikka