I am so fckin’ frustrated

10juuni08

Täna on üks nihuke päev, kus kohvikoor saab otsa poole tassikallamise pealt. Nii, et kohv poleks enam must – aga päris kindlasti mitte ka koorene. On määrdunudpruun ja ebamäärane ja venib mu suus nagu kaerakile.

Täna on üks nihuke päev, kus vihma ei saja, aga lõunapausil käies saab mõne niiske triibu ikka kraevahele. Täpselt parajas koguses, et vihale ajaks, aga lõugamine näiks tobe.

Täna on üks nihuke päev, kus tegelt ei viitsiiii suitsetada, sest hommikul sai tehtud üks ja tööletulles teine ja mõlemad olid… noh, ütleme, et nigela maitsega ja lõunapausijärgne tuli juba poolepealt minema visata. Aga – kuidas sa õigustad mõtte- ja püstitõusmispause, kui enam suitsetama ei pea?

Täna on üks nihuke päev, kus arvutit tuleb kümme korda käima panna, sest ta ei võta ekraani taha – ja kõik on nii abivalmid pakkuma, ükshaaval ja eranditevabalt, et kas sa ei võiks ehk restarti teha. Nii sõbralikult, et sul ei jää muud üle, kui olla tänulik nende abivalmiduse eest ja mõelda, et sa oled sattunud virtuaalsesse Starmani klienditeenindusse…

Täna on üks nihuke päev, et kõigil on Midagi Vaja, mis Võtaks Vaid Väikese Minuti. Minuti, ühest minutist. Tunni, ühest tunnist. Päeva, ühest päevast. Kuni aeg saab otsa. Sinu oma, eksole. Mitte neil. Sest Nemad said valmis. Aga sina teed öösel tasa.

Täna on üks nihuke päev, kus sa ei saa aru, kas lätlased on peetusega või indogod. Ei, ma ei tea, kust tuleb link ja miks pole e-mailil lehekülgi. Ei ole, noh. Jah, ma tahaks sulle kiviga kuklasse koputada, aga sa oled nii paganama kaugel. Raisk.

Silmad kinni. Sisse välja. Hinga. Ära hinga. Hinga.

Kui ma kohe ei saa oma pöialt kellelegi silma lükata, siis see juhtub. Ei, mitte infarkt. Ma valmistun saama paanikahäiret.

Filed under: Traktaatia   |  1 Comment
Tags: masendav, nõme