Briti etiketist ja veidi reisimuljeid ka

06mai08

Sain eile alarmeeriva sõnumi – nimelt siis L.’ilt Londonis, et saatku ma C. nummer, sest too ei saavat helistada ja olevat kadunud. Nojah, saadaks küll, aga ma koukisin alles äsja (kell 7 hommikul) telefoni kotist välja ja selle aja peale on olukord vast ehk lahenenud, või ka mitte, eksju, aga igatahes on me kontori anglogeneetiline Big Boss jõudnud selgeks teha, et enne kella 9t helistamine on äääääääärmiselt ebaviisakas juhul, kui helistajaks just tema enda võluv isik pole. Et siis – kõigile tavakodanikele 11 paiku meie aja järgi.

Pealekauba usub mingi väike osa minust, et L. teeb tagasi… sest mismoodi “ei saa” helistada?! C. pole kindlasti see tüüp, kes oma arved maksmata unustaks ja tänapäeval on need “võimaldab/ei võimalda teha ka rahvusvahelisi kõnesid” mobiilipaketid juba ajalugu, ning oluliste numbrite loetelu olevat C. ka juba varakult kokku pannud ja vaevalt sealt öömaja nummer puudu jäeti. Pealekauba juhtus meie reisil kogemata (ok, mitte päris kogemata) nõndaviisi, et kui me lennujaamast L.-le helistades oma eduka maandumise teatavaks teinud olime ja linna viivat bussi otsima lubasime hakata ning ta lahkelt tõotas telefonitsi juhiseid jagada juhuks, kui ära eksime, tegin järgmise kõne juba hotellist. Siis, kui asjad pakitud ja meie mukitud ja tahe kuskile kablutama minna. Sisuks siis “ma päris täpselt ei tea, vist tulime vales kohas maha – ‘Brighton 2 miles’ silt paistab praegu” ja L. kohe üsna mitu hetke lihtsalt hiirvaikselt telefoniotsas istus.

Igal juhul tuleb nüüd veidi kannatust varuda, etikett on selline, ja kui asi neil ikka hull oleks olnud, ju oleks ma sõnumile lisaks ka mõned paanilised kõned saanud.

Aga, etiketist. Me käisime miskil peenel üritusel ka, reedel siis, privaatklubis – London Arts Club, nahktugitoolide ja restorani ja raamatukoguga ja puha. No selline klubimaja, raamatutest tuttav tegevuspaik mõne pisikese skandaalikese lahvatamiseks (Mr Edwars was seen in the company of Lady Athenbury, how rude!), mis hiljem mõnel nurgatagusel tänaval kena viisaka mõrvakesega ära lahendatakse (I do hope Sir Athenbury did not wet his shoes – it was raining the night he shot Mr. Edwards). Seal oli siis kinnine üritus kohalikele snoobidele või miskit säänset, ja ma sain võimaluse Briti etiketiga kohe lähemalt tutvuda. Meie olime guestlistis, kui Tegijate tuttavad. Nii et ei, kuldsete tähtedega trükitud kutsest pidin ma ikkagi suu puhtaks pühkima.

Esmalt – ei mingit suhtlust inimesega, kes pole sinuga silmsidet pidanud eelnevalt. Olevat ka äärmiselt ebaviisakas teguviis. Kahjuks tuleb tunnistada, et hoiatus tuli liiga hilja. Selleks ajaks olin teise igavlevalt üksi jalgu kõlgutava isiku juba üles leidnud (absoluutselt kõige ilusam must poiss kogu majas) ja ilma igasuguse silmsideta kindlaks teinud, et ta nimi on Gerry ja ta on kunstihuviline ja ametilt pediaatriline kirurg. Haa, eat this!

Õpetus etiketist number 2. Arvate, et need jutud ilma üle diskuteerimisest on ilmne liialdus? Nojah, ma ka arvasin. Kuni selle ürituseni. Kus ühte lauda sattus kuus üksteist mitte tundvat isikut, kes 15 minutit suutsid vestelda teemadel, et mis päeval sadas ja millal mitte. Ei usu? Noh, asi oli nii ja veidi hullemgi, sest kui ühele neist sai mainitud, et ma sel aastal juba teist korda seal olin ja ilm oli “wet, but wonderfully warm”, teadis vähemalt pool laudkonnast, et “then it must have been in the middle of January – it was quite rainy then, after 15th…”. Nii et jah, nad tõesti mitte ainult ei räägi ilmast, vaid mäletavad ka, if it was sunny on Sunday. Nii umbkaudu poole aasta jagu meteorooloogiliste vaatluste tulemusi kenasti kronoloogiliselt organiseerituna peas. Ja nad kõik olid ka emotionally engaged selles vestluses. Jutt jätkus tegelikult kauemaks, 15 minutiga sai lihtsalt minu limiit täis ja ma hiilisin baari joogi järgi, õigemini küll: seltskonda vahetama. Vastutasuks sain veerandtunnise jutu kardinatest (jah, päriselt) ühelt sisekujundajalt (kaabu peas – ja nii õudselt oleks tahtnud küsida, et kuidas klapib siseruumides mütsi kandmine nii peene eluhoiaku juurde, aga kardetavasti oleks see ka ebaviisakuseks kvalifitseerunud) ja kui sellest ka kõrini sai, venitasin end endise pundi juurde tagasi – tuvastamaks, et nüüd nad räägivad tööst. Ikka sellisel veidi ülespuhutud toonil, et kes kui tähtis ikka on. Seejuures tuleb tunnistada, et lõin mõttes oma lähema sõpruskonna kõrvale ja avastasin, et järgmisel ühisel söömaringil oleks rutiini vahetamise mõttes meil kõigil umbes samasuguse näoga võimalik oma edukust pulga otsa ajama hakata ja ausalt öeldes ei jääks me keegi millegagi alla. Mistõttu eemaldusin veel üks kord ja valisin sedapuhku oma meelt lahutama kogu peo kõige jolly’ma, kerge walesi aktsendi ning sadamatöölise labasuse piiril kõikuva arrogantsiga advokaadi, kes rõõmsasti “oh-my-my-my, check out that arse – isn’t that just lovely?!” huilgas ja meie (eranditult naissooliselt) laudkonnalt hukkamõistvad pilgud teenis.

Pärast selgus muidugi, et parim seltskond on see, kes õues suitsetas, ja ilmast seal ei vesteldud, küll aga jagati lahkelt soovitusi stiilis “Do move to London – you would enjoy it oh-so-much”.

Pärast üht teatavat tualettruumi-intsidenti, mille käigus minu snobistlik vaim kena surmahoobi sai (“Class” ei ole sõna, millega ma intsidendis osalevaid osapooli kirjeldaks, s.h. ka toda isikut, kes enne väljumist mu kintsu silitama tükkis ja väga hoolega labasusest vestelda tahtis), viisid L. ja Y. mind Burger Kingi. Noh, et oleks kohe kontrasti kõrvale võtta – ning tõesti, need mõnisada meetrit, mis Arts Clubi ja Lester Square vahele jäid, lahutasid oluliselt rohkema hulga maailmaid kuid kahe kvartalijagu maju.

Aga, kuna nagunii läks reisijutuks juba, siis – peale tolle snoobiürituse (mis kogemusena oli 5+, järgmise reisi sätin juba teadlikult sama ürituse ajale, enne teen lihtsalt veidi enam eeltööd) sai veel L. ja Y. juures dinneril käidud (jälle, hindele 5+ India taimeroogasid ja isegi Mari sõi kogu oma spinati ära ja kui ta kodus oleks olnud, oleks ilmselt salaja taldriku puhtaks ka noolinud). Ja nii umbes viis korda Oxfort Street läbi jalutatud. Soho’s kohvitatud ja baaritatud (jah, ka mina, Brutus… taas Candy Baris). Tower Bridgel jalutatud, Trafalgary väljak üle vaadatud, peaaegu et Buckinghami palee ja Kensington Castle ka (aga kummagi juurde lõpuks siiski kohale ei jaksanud kõndida).

Siin on pildid Marist – nagu ikka, suitsetamas. How surprised are you?

Ja siis laupäeva varahommikul Portobello turule mindud.
Vot sinna, sinna mina kord kolin. Notting Hilli. Tegelesin pool hommikut sellega, et üritasin omale maja välja valida – lõpuks jäi sõelale nii umbes 20 hoonet, mis eranditult kõik väga hästi klapiksid.

Lisaks riietele (nende seas kaks kleiti, juhhuu!) õnnestus rahakotti ka mõne autoriehte omandamise läbi kergendada. Ja kogu aeg, vahetpidamata, süüa. Süüa. Veel süüa.

Portobello turg oli shokk ka Mari jaoks – esiteks muidugi rabas meid jalust see rahvamass, kes kell 11 hommikul sinnapoole teel oli. Rohkem inimesi kui terves Tallinnas kokku. Teiseks kõik see, mida sealt leida võib, alates antiigist (mida ma ei ostnud) ja lõpetades värske juurvilja- ja kalalettidega, mille oleks tahtnud tühjaks osta (värske spargel, 1.80 naela selline kena ligi kilone punt. No halloooooo, vahel tundub Eesti suisa elamiskõlbmatu paik olevat!). Natuke curryt muidugi tõin, vindaloo ja tandoori masala jaoks. Et siis ühel päeval, kui siinne sealaut kraamitud saab, hakkame jälle õhtusöögikutseid jagama.

Siin on Notting Hill:

Nüüd siis see osa, mille kohta kõik küsinud on.
Ei, lendamine sujus, otsast lõpuni tõrgeteta. Nagu noaga läbi pehme või. Ei mingeid viivitusi, ei mingeid rikkeid, ei mingeid kadunud kohvreid. Kingad pidin turvaväravates ikka ära võtma ja mõlemal korral kobati mind korralikult läbi ka, aga riided võisin selga jätta ja kreemituube lahti ei pigistatud. Nii et: juhhei-juhhei, ehk on seekord taevastel vägedel mu terroriseerimisest kõrini saanud!

Olks, panen punkti ja kammin pea ära. Kell on 9 saanud ja ehkki ma juba seitsme paiku kriitilisemad meilid ja muu korda ajasin, tuleb vaikselt tööle takka andma asuda.

Filed under: Grafomaania, Kultuur, Söök & jook   |  3 Comments
Tags: aerofoobia, ööelu, britid, carol, etikett, ilm, lennuk, lgbt, london, portobello, reis, uk