Andevabadus

24apr08

Jätkuks siis eelmisele teemale, mis veidi ehmataval kombel paljusid rohkem erutama sattus kui mõni teine, sootuks olulisem…

Aga – mina käisin andekate laste klassis, pealekauba kunstikallakuga. Vanemad arvasid, et see oleks hea mõte ja 7-aastasele mulle (mitte niivõrd andekale, kuivõrd juba kooliealiste täditütarde kantseldada jäädes varakult äradresseeritule) tundus kah nii. Sellest Uue Kooli Eriliste Laste klassist räägiti terve aasta sellise paatosega hääles, et tahe sinna – valituta hulka pääseda – oli loomulik tekkima.

Too suvi oli lõbu mõttes enamvähem täiel määral igatahes nahkas. Ega keegi tagant ei pressinud, aga oma vanema ja mitte kõige usinama tädipoja varal olin kujundanud selge arvamuse Eksamite olemusest ja see, milline ärevuslaine suguvõsas mu täditütre vene keeles läbikukkumisele järgnes, oli ka enam kui hästi meeles. (Nojah, varsti pärast seda jäi see täditütar rasedaks ja üks teine tädipoeg tegi 16-aastaselt 21’sele külatüdrukule tite ja visati koolist välja ja sellest tuli veel rohkem segadust, aga nood sündmused olid alles tulevikku ootamas). Niisiis ma õppisin, nende vihikute järgi, vastavalt sellele, kas ja kuidas sealse info endale ise arusaadavaks suutsin teha.

Nagu selgus, täiesti ilma asjata, sest “eksamid” seisnesid lihtsalt 10 piires arvutamises, lugemises ja kirjutamises, inglise keele sõnade ajapeale ära õppimises ja muidugi joonistamises. Noist katsetest kirjutan kunagi ka kindlasti, on selline ärksama olemisega mälestus ja takkajärgi üsna naljakas meenutada, ehkki toona ei näinud ma olukorras miskit itsitamisväärset. Igatahes oli mul ühtaegu hea meel, et ikka sisse sain ja teisalt tegi hinge täis, justkui oleks tünga tehtud.

Ainult et pärast seda, kui eriklassi pääsemiseks olid oma soravat lugemis- ja kirjutamisoskust demonstreerinud, koos igasuguse muu juraga, võeti sinna olude sunnil ka peotäis normaalseid ja katsetevabasid rajoonilapsi ja õppimine käis nominaalkava alusel. Ehk siis vedasime esimese aasta vihikusse kriipse ja harjutasime hoolega Aaa, Ae-Ae, Oi-oi ja muude toredate silbikeste veerimist.

Nüristav, loomulikult. Pool klassi oli närvis, et miks ometi peab ja kuidas ometi on neid, kelle jaoks seeeeee raske või stimuleeriv tundub. Teine pool kasvatas hüsteeriat tõdemusest, et nad on kuidagi lollimad. Rõõmu või rahu ei kellegi jaoks ja kuskil teisel poolaastal sai frustratsioonist ka paras ports vägivalda. See saab ka omaette peatüki siin blogis, lähitulevikus (kui sõna “eliit” enam nii emotsionaalne ei tundu).

Aga. Et siis anded. Noh, meil oli ju teoorias kunstiklass. Kunstiandelistele. Ja mul just nagu seda annet oleks ka olnud. Tagant ei sundinud otseselt keegi, küll aga oli üsna siva õpetajate ja lapsevanemate hoiakutest aru saada, et “osavõtt” kaotab igasuguse tähtsuse siis, kui on lootus mingile x+b tiitlile või medalile või preemiale või autasule.

Mingi hulk lindikesi ja diplomikesi hiljem avastasin, et ammu ei küsi keegi: “Kas oli tore?”. Küsitakse: “Mida võitsid?”. Ja kui ei võitnud, kukuti lohutama, et ärgu ma end nüüd liiiiiga traumeerituna tundku ja üldse, kui ma rohkem harjutan, siis järgmine kord võidan kindlasti jälle. Ega enne seda lohutus-epistlit ei oleks ise taibanudki, et tiitlivõidust kõrvalejäämine üldse mingi erilist mõõtu häda oleks. Aga see sai ka selgeks pikapeale: on häda, on suur häda kohe. Ja siis hakkasin ma omaenese väärtust arvestamagi võitudes. Nii ja nii palju auhindu, nii ja naapalju auhindadest ilmajäämisi. Plussid, miinused. Krediit ja deebet.

Ei, nad ei sundinud. Siis ka ei sundinud tagant, kui ma ei viitsinud tundi kohale minna või kohustuslikke igaveerandilisi suuri maale viia. Ma olen ju andekas, eksole. Kõik muu, ka töö tegemine, sai korraga tühiseks. Peaasi, et mingid punnid ja boonused kuskil järjekordsel jõu- ja ilunumbrite demonstratsioonil kukuvad. Põhikooli teiseks pooleks oli võistlemisest saanud eesmärk omaette. Eesmärk, mis pühitses abinõu ja nii edasi.

Siis sai see etapp otsa, niimoodi järsku, ühe konkreetse hetkega.

Üleliidulisel võistlusel läksin oma vanuseklassi kuldmedali peale välja, teadlikult. Nagu matemaatik. Teemade hulgast valisin “Sõpruse”, sest see on niisugune tore ninnu-nännu teema, mis keskeapiiri ületanud mammidele ikka alati hinge läheb, nagu pildikesed käsikäes trampivatest rangjalgsetest ja punapõsksetest lapsukestest.

Joonistasin hobuse.
Loomad meeldivad vanaldastele mammidele veel rohkem kui lapsed.

Segasin absoluutselt kõik värvid läbi, ei ühtegi puhast tooni. Hobuse pea (nina on see vist küll pigemini?) tegin meelega pisut lühemaks ja pontsakamaks, et ikka piisavalt lapselik oleks. Mammidele meeldib, kui laps täiskasvanuid ei imiteeri, nagunii ei ole ju usutav. Silma tegin hiiglasliku, normaalsest ikka kaks korda suurema – minu lapselikku siirust ja roosasid prille tõestama. Kõik muu oli poogen, selle silma peale ma ju peamiselt mängisingi – joonistasin ripsmed ja varjud ja isegi peegelduse. Ikka nii, et pildil kattuks – hobuse silmale langev päike varjudega. Ja peegelduses paistis pisike tüdruk, käsi ees. Niisugune tibatilluke ja udune, vaevumärgatav detail. Selle tüdruku (noh, selle päris-tüdruku, mitte silma peidetud peegelduse) käsi ulatus, muidugi õige nurga all, ka natuke pildiserva sisse. Suhkrutükk ja sõrmeotsad. Mis sest, et hobusele suhkrut näpuvahelt ei anta, ikka peo pealt. Aga see oli efektsem ja faktitäpsus ei koti kunstivõistlusel kedagi. Sest seda kätt kohe ei märganud, nagu silmast paistvat tüdrukutki. Selle kohta öeldakse, et pildil on “mitu dimensiooni” ja “avastamisrõõmu pakkuv”.

Taustale tegin vana tare, sellise nukumajaliku ja pisut viltuvajunud nurgaga. Kindlasti on pooled noist mammidest maal kasvanud, väike nostalgia ka. Saavad käega rinnust haarata ja ohata, kui kaunis ja “hell” see pilt ikka on (pärast sain just selle sõna retsensioonis. Et olevat muuhulgas silma paistnud erilise hellusega).

Ei saanud kulda, kõigest hõbeda. Mingi kuramuse grusiin oli joonistanud kõik viisteist N-Liidu riigi last, korralikult identifitseeritavates rahvarõivastes, vanamemme hoovis puid lõhkuma ja vett tassima ja nii. Memm oli ka pildipeal, mummuline rätik lõuaall sõlmes. Seisis trepil ja hoidis õnnejunnis näoga rinnust kinni. Täpselt nagu kõik need mammid, kes seda pilti hindama pandi, võib eeldada.

Kurat, ma oleks selle peale pidanud tulema, et neil mammidel on lisaks lapsepõlve viltus kodumajale ka ilmselt sealsamas senimaani elavad ja hooletusse jäetud vanurist vanemad. Ja kas pole mitte kergendav mõelda, et pole vaja jälle hakata sinna sõitma, küll külakandi usinad pioneerid nende eest vee tuppa ja puud riita organiseerivad. Persse-persse-persse küll, vanakesed meeldivad mammidele veel rohkem kui loomad. Minu möödapanek, puhas. Andsin mõttes grusiinile esiteks au ja teiseks jalaga tagumikku (toda ronti autasustati kuskil ta kodumaa avarustes ja mul ei õnnestunudki kaeda, et mihuke ta ikkagi on. Vähe sellest, ta nime järgi ei saanud sedagi aru, ons tegu poisi või tüdrukuga) ja panin pintsli niiöelda varna. Et ei jagu mul ikka annet, saamaks Parimatest Parimaks, kui ma nii haledalt orki lendan. Ja tühipaljas keskpärane ma ometi olla ei kavatse.

Mingi aeg hiljem jõudis see loobumine kohale ka mu vanematele. Siis hakati küll tagant utsitama, sundima ja erinevate, ilmselgelt lastekaitseseadusega vastuolus olevate meetmetega ähvardama, aga hilja oli – igasugune lust oli joonistamisest kadunud ja viimaste aastatega polnud reaalset arengut ka toimunud. Püsisin ühtlases põhikooli esimese otsa tasemes edasi, käsi oli kinni jäänud. Ja üheksanda klassi lõpus tegin oma koolist (mis üleüldise tasemega oli suunatud pigem makaroniaugu puurija karjäärist unelejatele) vehkat ja läksin omavoliliselt, vanemate nõusolekuta, teise. Eliidikasse. Kui eksamid tehtud ja paberid sisse viidud, ütlesin kodus ka. Elasin üle esiteks nädalapikkuseks veniva “aga-su-kunst-oh-miks-sa-loobid-oma-andeid” hüsteeria ja pärast teise nädalase “hakkad-kahe-sõidukiga-kooli-minema-mõtle-kus-oleks-kodu-lähedal-ikka-parem” traktaadi. Kui selgus, et keskkoolis poleks meil kunstitunde nagunii jätkatud, rahunesid vanemad ka maha ja aasta hiljem kuulsin neid juba arvamust avaldamas, et nemad mu sinna uude kooli üldse suunanud olidki. See oli siis, kui oma popitamiste katteks mingil keeleolümpiaadil käima pidin.
Nojah, jäägu siis nii. Vanemad olid rahul ja mina ka, sain vähemasti sellest eelmisest koolist minema. Seal… no sealne elu oli ikka pehmelt öeldes masendav ja kunagi, kui ma piisavalt rikkaks saan psühho-terapeudi teenuste tarbimiseks, teen sellest ekraaniteose ka. “Film Klass meets Freddie Krueger” vms.

Tegelikult ma sinna eliidikasse ei tahtnud. Tahtsin hoopis kutsekooli. Pisi-Pedasse või Jänedale. Aga mul ei jagunud närvi oma vanemate kujutelmadele nii otsustavat surmahoopi anda – või siis, isegi tõenäolisem, kartsin oma elu ja tervise pärast sellise valiku langetamise korral.
Ja mingi osa minust uskus, et põhimõtteliselt võin ma sinna ju hiljem ka minna. Ja olgu-olgu, ma võin enne ju selle kuramuse ülikooli ka ära lõpetada, kui see mu vanematele nii tähtis on.

Ei lõpetanud ma midagi. Isegi keskkooliga läks napilt. Seekord polnud asi mitte andekuse puudumises vaid selles, et möödunud 9 aasta jooksul polnud mul tekkinud vähimatki tööharjumust ja vähemast viimased 7 aastat polnud ma ühtegi koduülesannet ka lahendanud. Keskatunnistuse eest võlgnen tänu kahele asjaolule – mingid olümpiaadivõidud (eliitkool väärtustas selliseid asju) ja eelmisest koolist kaasavõetud korralike elukommentega pinginaaber. Too ikka helistas mulle ja ütles, et ole nii hea, tule homme kooli ka, ajaloos on arvestus ja palun, eesti keele ja bioloogia referaatide eest said mõlemad neljad ja kui õpetaja küsib, siis emakeele oma oli sul Koidulast ja bioloogias rõngasussidest ja loe vähemalt kolm ridagi nende kohta õhtul läbi.

Ülikoolis mul sellist pinginaabrit polnud, küll aga oli reaalne elu reaalse palgatöö ja vajadustega. Ja igasuguse pingutamis-motiveerituse puudumine. Nüüd ma enam oma CV’des ja ankeetides ei kirjuta, et “kõrgharidus omandamisel” – kui 10 aastat ülikooli astumisest täis sai, võtsin selle lausekese pidulikult maha. Olen “lõpetamata”. Või siis: “keskharidusega”.

Ma ei tea. Jubedalt tahaks oma allakäigus kedagi või midagi süüdistada. Noh, et see eliidipeibutisega klass oli ikka nii kõvasti alla võimete, et kärbatas juba algklassides mu aju ära. Või et vanemad, raipenahad, niiväga neid tiitlikesi vajasid ja asja sisulise külje vastu huvi ei tundud. Või et nad õigel ajal ei taibanud mind edasi peksta. Või misiganes. Kindla peale ei ole asi minus, eksole.

Võibolla oleks see aidanud, kui ma oleks ehtsas andekate klassis käinud. Noh, sellises, kus olekski pidanud õppima ja vaeva nägema ka. Võibolla oleks piisanud sellest, kui ma oleks, vastupidi, tavakooli tavaklassi läinud ilma selle “erisuse” oreoolita.

Võibolla poleks mingit vahet. Ei tea ju.

Aga – ma ei ole kindel, et ma oma last eliitkooli eliitklassi panna tahaks. Äkki, kui tast üleöö mingi “indogo” saab, mõtlen ma ümber. Praegu ei torka ta küll üheski valdkonnas geniaalsete võimetega silma (susserdamist ja mahhinaatorlust me ju andeks ei loe, onju). On kohe üdini normaalne kolmene, kes tunneb nii umbkaudu viite tähte ja ülejäänud paarikümne omandamisest huvitub nii umbkaudu miljard korda vähem, kui kommide asupaigast või minu kontsakingadest. Igatahes ühelgi prepareerimiskursusel ta käima ei hakka. Läbi nutu klaveritunnis ka mitte. Ja kui temast saab tööline, trammijuht või Comarketi kassapidaja – nojah, süüdistage töölisest lapsevanemat.

Lihtsalt. Mingi osa minust tahab ikka veel klammerduda usu külge, et koolis käimine võiks lahe olla. Isetegemise ja iseotsustamise rõõmuga. Nii, et osavõtt ka loeb.

Aga võibolla (just maybe) on mõne silmapaistvalt andeka lapse jaoks vaja, olla teiste omasuguste seas. Paista seal silma või, vastupidi, olla seal keskpärane. Vähemalt ilma tüdimuse ja “liikuva aabitsa” vastikute tähelipakateta.

Filed under: Traktaatia   |  Leave a Comment
Tags: gag, gustav adolfi gümnaasium, indigo, koolikohustus, lastekaitse