Blogipostitus “Kuidas kukub laps aknast alla?” on tekitanud mõningase diskussiooni kommentaarides ja pannud (vähemalt) mind veidi rohkem mõtlema armastuse ja hoolivuse peale. Ja õiglusele ja õigusele.
Ma ei usu, et on riike, kus iga laps oleks kaitstud, kus kõik kodanikud oleks ausad ja head, kus tegelik õiglus loeks rohkem kui kirjapandud seadusesõna või kus oleks võimalik öelda, et jah, me kõik oleme oma õnne sepad.
Ei usu sellesse, et igaüks saab vaid seda, mida ta on ära teeninud (olgu head või halba) või et kõigi meie tegude tagajärjed ennekõike meid ennast puudutaks.
Maailmas juhtub kogu aeg midagi, lugematul arvul kordi päevas toimuvad imed ja katastroofid, ilma mingi kindla seaduspärasuse või õiglase jaotuse printsiipideta.
Halvad inimesed surevad kõrvuti headega. Head inimesed võidavad kõrvuti halbadega. Õnn ja õnnetus ei ole vennad, mida indiviidide kaupa ja ühe ja sama peoga mingi mõistliku kvoodi alusel laiali jaotatakse. Võibolla on kuskil mingi globaalne tasakaal, mis summa summarum asju proportsioonis hoiab, ent – üksikisiku tasandil sõltume juhusest.
Mõned asjad lihtsalt juhtuvad.
Head ja halvad asjad.
Headele ja halbadele inimestele.
Ja see on paratamatus, millega leppida on keeruline.
Raskem, ehk võimatumgi veel on aga leppida sellesama leppimisega – et kehtime õlgu, ahah. Ning loobume, üritamata päästa ja parandada.
Me ei suuda maailma tervikuna terveks teha, aga me saame muuta midagi konkreetset, lahendada olukordi situatsioonipõhiselt. Väike asi võib tähendada väga palju. Väike asi ühe väikese inimese jaoks võib olla maailmast suuremgi.
Muhkudele saame peale puhuda ikka vaid muhu kaupa. Pai teha pea kaupa.
Neid lugusid, kus ebaõiglus võidab, kus kannatanu jäetaksegi kannatama, kus unustuse ja andestuse ainsaks põhjenduseks on “ühiskonna ees võla kandmine”, on nii äraütlemata palju. Ebaõiglaselt palju.
Ja me vaatame võõristades kõigi nende poole, kes jooksevad päev päeva järel peaga vastu seina, püüdes tekitada pisimatki mõra selles egotsentrilises tardumuses. Nad on fanaatikud, perspektiivitundeta egotripparid, naiivsed ja diagnoosi väärivad. Ennekõike on nad aga ebamugavad, sest sunnivad meid omaenda küündimatuse, tahtmatuse, oskamatuse ja viitsimisega silmitsi seisma.
Minu hea sõber Bill Schiller ütles kord, et ta ei suuda luua maailma muutvat muusikat või puudutada inimesi läbi kunsti, sest tal ei jagu selleks lihtsalt annet. Aga et tema võimuses on rääkida ja loota, et need lood lähevad korda.
“All I have is my words,” kinnitab Bill “And I won’t stop talking”
Ta on fanaatik. Veidrik, kui tahate. Kindlasti leiab tema jaoks ka mõne psühhiaatrilise diagnoosi. Aga tal on õigus, nagu kõigil neil, kes jaksavad ja julgevad ujuda vastuvoolu. Kesta selle nimel, et keegi teine, keegi konkreetne kuskil võidaks maailmamastaabis tasakaalu kõrval veidi ka isiklikku õiglust.
Ma tahaks, et meil siin Eestis oleks keegi, kes suudaks samasuguse põlemise ja kirega, nagu näiteks Lisette Kampus võitleb seksuaalvähemuste nimel, seista hea ka laste õiguste eest.
Puhuda peale, muhk muhu haaval.
Ma tahaks, et ma ise oskaks ja suudaks olla parem.
Tahaks, et meie ühiskonnal oleks vähemalt tahe olla ja saada paremaks.
Kui ma ütlen, et mulle ei meeldi Eesti, siis… ma ei pea silmas seda, et siin juhtub inetuid asju. Neid juhtub ikka, kõikjal. Aga ma ei saa aru, miks me oleme ühiskonnana nii altid silma kinni pigistama, andestama ja ka unustama.
“The test of the morality of a society is what it does for its children.”
Dietrich Bonhoeffer’i tsitaat.
Nii ongi. See, mida me teeme ära oma laste jaoks, defineerib meid kui inimesi, kui ühiskonda, kui osakest maailmast.
Aksepteerida ühe lapsega juhtuvat halba tähendab aktsepteerida halba tervikuna. Unustada tehtut, tähendab unustada ka need, kellele tehti.
Ainult et unustus või unarusse jätmine ei tee neid inimesi ja nende valu olematuks. See võtab neilt lihtsalt õla, millele toetuda.
Kidra kommentaar selle “lapse kukkumise” loo juures oli, et Eestis puudub sotsiaalsüsteem, mis tegeleks nende lastega enne juhtumist ja puudub seegi, mis tegeleks nendega pärast. Ma ei ole selle süsteemiga tegelikult väga kokku puutunud, on vedanud lihtsalt. Aga jah, ma kaldun uskuma, et tal on õigus. Et me loodamegi, riigina, unustuse ja andestuse peale. Ja ühtlasi unustame ära ka kõik need lapsed, kes selle elu hammasrataste vahele on jäänud ja jäämas.
Kuni, ühel päeval, loeme ajalehest juba nende lugusid – näeme neid oma lapsi unustamas. Eesti iibeprobleem on naeruväärne, kui me ei suuda hoolt kanda nendegi eest, kes juba olemas.
Me ei suuda muuta maailma. Aga me suudame ehk ühiskonnana olla piisavalt moraalsed, et astuda välja kõigi nende eest, kes seda ise teha ei suuda. Kasvõi selle nimel, et nad ei jääks üksi.
Muhk muhu haaval peale puhudes.
Filed under: Sotsiaala | 3 Comments
Tags: eetika, haridus, lapse õiguste konventsioon, lapsevanem, lastekaitse, loll riik, moraal, sotsialism
-
Kommentaarid
kukupai on Olgu pealegi vasak, aga mulle … Anõn on Eestlased Tais – maasika… Lisette on Eestlased Tais – maasika… Ets on Puhkus, ajee… mari on Puhkus, ajee… Eturundus
Tasub kiigata
Osale.ee- Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.
Jutt täiesti õige. Aga ma isegi ei oma õrneimat ettekujutust kuidas, kus ja mismoodi peaks sellide asjaga alustama või kuidas asi võiks üleüldse olla (’asi’ = sots süsteem). Ilmselgelt saab sellise lihtsa asja, kui laste lastekodudesse tassimisega, hakkama ka mingi politsei haru. Ja sots probleemidest alguse saanud perede aitamine naride annetamisega (antud loo puhul siis miskid turva-aknad) on nagu ka … mitte päris see, kuigi ka kindlasti abiks sageli, sest majandus probleemid kaasnevad enamusel sots probleemidega peredel. Ja samas – tuleb ju õpetada kala püüdma aga mitte lihtsalt kala pihku pista. Nii et … iga juhtum on nii meeletult individuaalne ja personaalne et … kas on üleüldse mingit üldiselt aktsepteeritavat (laste seisukohast siis) lahenduse moodi asja?
Üldiselt on see selline teema, mis mind absoluutselt alati suhteliselt sügavalt puudutab, aga samas tekitab suutmatust midagigi konstruktiivset leida. Kasvõi teoreetiliselt. Kasvõi kaudseltki.
Eesti sotsialtöötajad said 1990. aastate alguses oma koolituse Soomest ja Rootsist, kus seletati, et lapsel on kodus alati kõige parem. Seepärast võetakse laps düsfunktsionaalsest kodust ära alles siis, kui ta on juba saanud pöördumatuid kahjustusi. Niikaua sotsiaaltöötajad “loodavad, et vanemad ennast parandavad”. Mida neil muud loota ongi – kindlasti ei jõua nad kümnetele riskiperedele igapäevaseks tugiisikuks, nõustajaks, järelevalvajaks ja utsitajaks olla. Ja laste kasvatusasutused on meil sellisel tasemel, et tihti ei olegi suurt vahet. Aga potentsiaalsed kasu- ja tugipered kardavad nimelt seda, et lapsed satuvad nende juurde liiga hilja. Ei oska tõesti ühtki otseselt probleemile suunatud toimivat lahendust välja pakkuda. Pikemas perspektiivis oleks ehk abi tulevaste lapsevanemate hariduspüüdluse ja kainete eluviiside edendamisest alates algkoolieast – riigi, valdade-linnade, kooli, sotsiaaltöötajate, kiriku, politsei, vabatahtlike jne ühisel osavõtul.
Eesti valitsuste ja Riigikogu kõige tülgastavam poliitika on poliitka laste suhtes.
Lapsed on sisuliselt muudetud pantvangiks hoolimatute või vähevõimekate vanemate tõttu mõttetu eeldusega, et näljas lapsed panevad vanemad tööle ja seega saaks sotsiaalabi kulusid kokku houida .Teine sama mõttetu eeldus on ,et perekond peab …peab ja veel kord peab hoolitsema lapse eest .
Samas täna 1/3 lastest elab allpool igasugust vaesuspiiri .
Laps on võimetu täiskasvanuid muutma ja vähegi hoolivamad inimesed poliitikast oleks ammu pidanud võtma lapse kaitse alla ,kui pere ei suuda tagada konkurentsivõimet
( hea tervis ,edasijõudmine koolis, oskus toime tulla sotsiaaalses plaanis noorukieas ja korralik tööalane ettevalmistus ning kantlemata oskus õppida eeskujudest ) loovat kasvukeskonda.
10 -15 aastat toetada selliseid lapsi koolikorralduse ja õpilaskodude kaudu andmata vanemate kätte toetusi mis lähevad peres tundmatus suunas kulutustele kas või mõne tuhande kooniga kuus (lapse-noorukieas kokku paarsada tuhat krooni ) ei kujutaks mingit raskust ja tuleks hiljem ühiskondnale tagasi läbi palgast saadavate maksude.
Ainuüksi mediaanpalgast keskmise palgani palga vahe tooks riigile sisse mitte vähem kui 20-25 tuhat krooni ja kataks ühiskonna poolt tehtud kulud kümnekonna aastaga ja elu jooksul lisaks korda neli .
Siin ei ole arves ka võimalikud kaod ja kulud seoses vangistustega asumisel kuritegelikule teel .
jääb vägisi mulje eesti lastepoliitika sihilikust kasutamisest eestlase kultuuriruumi hävitamiseks ja mõttetute kannatuste loomiseks suurele osale lastele lapsepõlves .