Lennukid, perekonnavead ja muu möla

28märts08

Meil olid siin hiljuti reisiplaanid arutlusel. Karl nimelt arvab, et tal on hädasti vaja Inglismaale Jennifer Saundersi etteastet vaatama pääseda ja esialgu saigi klapitatud nii, et läheks siis juba kambaga millalgi mais ja ma ka hea meelega vaataks Saundersit (ja ülejäänud seltskond tahtis baaris ja paaris napsutada). Kuni ühel kurval päeval tuli telefonikõne, et ta (Karl) ei lähe mitte Londonisse vaid meie ühise tuttava seltsis hoopis Oxfordi. No ja niipalju ma tõesti Saundersit ei fänna, et “pikendatud nädalavahetust” Inglismaal ringi krüsamiseks kasutada ja neid maalilisi lambaid ja künkaid näeb lennujaamast Londonisse sõites ka täiesti piisavalt, pealegi võite ju rääkida mis tahes, aga lammas on ikka lamba nägu ja pole nad seal kuidagi erilisemat sorti, et selle nimel tunde ja tunde ja tunde bussiaknale klammerduda.

Niisiis esialgne kava luhtas, seltskond hakkas koost pudenema ja reisiplaane tegime lõpuks juba kahekesi ja oli ikka veel mõte, et mais ja Londonisse. Kuni ükspäev tuli Mari ääri-veeri lagedale jutuga, et läheks jah ja ikka mais ja tore muidugi ja tal mu seltskonna vastu ka kohe midagi poleks (õigemini, et ta eelistakski mind reisiseltsilisena), ainult et tema kui teada-tuntud aerofoob (mis see termin on, kui inimene kõiki lennukitega seonduvat kardab, k.a. igasugu langevarjuhüpped ja kajakad ja muu sarnane ohtlikum lendav värk) on nüüd asja üle järgi mõelnud. Ja kõiki asjaolusid, ennekõike aga minu lennu-mojot arvesse võttes, eelistaks ta minuga ühte lennukisse mitte minna. No et läheks Londonisse (koos) küll, aga palun, kas ma – palun – oleks nii lahke ja – palun – lendaksin äkki teise lennukiga – palun – et mitte paha pärast, aga ma kindlasti saaaaaan ju aru küll. Kohapeal oleks ja lustiks ikka koos, aga sinna ja tagasisõit kulgeks eraldi sõiduvahendites. Et temale olevat elu seni veel armas ja milleks riskida, ta peab ikkagi oma vanemate südamevalu ja lapse peale ka mõtlema ja on üldse tiba nagu esimese järgu kodanik.

Nujah. Muidugi saaaaaaan ma sellest aru, aga üritasin seletada, et ok, minuga tõesti ja alati juhtub, aga pööraku tähelepanu faktile, et ma ka alati kohale jõuan (ühel või teisel moel, enamasti ringiga) ja et minuga kaasaskäivad väiksemad lennujamad on ühtlasi garantiiks, et midagi Päris Hullu ikka toimuda ei saa ja, vabandage, ükski lennuk minuga pardal pole veel alla sadanud. Ja parem väike ringisõit kui üldse mitte kohale jõudmine. Ja näed, kõiki tõenäosusteooriaid eirates pole ma iial näiteks pagasist ilma jäänud ega miskit, ja kohvri kohalejõudmine on ometigi eluliselt tähtis korraliku puhkuse puhul. Ja üleüldse, me oleme veel noored ja kus ta seiklusjanu on ja nii edasi, ise ta kurdab kogu aeg, et tal on depressioon ja kõik on sama ja ära tüüdanud, kindlasti saaks ta mõne uue elamuse ja võibolla isegi mälestuse kogu eluks.

Aga seepeale vaadati mind altkulmu (et mitte öelda: kõõrdsilmi), tehti mitte-eriti-veendunud-häälega “mhmhh” ja mainiti eile, justkui möödaminnes, et ta vist Londonisse ikka ei tule, et mõtleb Amsterdami peale rohkem. Ja minu nime selle reisiga seoses enam ei mainitud. Või ok, mainiti. Et võibolla ma siis hoian last see aeg või nii ja teen end muudmoodi kasulikuks ja et ma olevat kunagi öelnud, et ma armastavatki üksi reisida ja seega teeb ta mulle suisa nagu teene, kui ma Londonisse üksi läheks ja kogu aeg teda välja kannatama ei peaks. Ma päris täpselt ei mäleta, kas ja kus ja miks ma midagi sellist öelda olen võinud, aga vaidlema ka ei hakka, igaks juhuks, elu jooksul on palju rumalaid asju saanud öeldud, ent päris kindlasti on see arvamus nüüdseks revideeritud saanud ja ma ikka tahaks Londonisse seekord kellegagi koos minna.

Mis toob mind põletava küsimuse juurde: kuidas ja kelle kraesse ma oma äraneetud lennuki-mojo sokutada saaks? Seni oli veel naljakas, aga nüüd on endal ka pisut imelik, kui selle pärast rahvas eemale hakkab hoidma ja ma eraldi reisigraafikuid pean koostama.

Vaikselt juba mõtlen, et äkki saaks end mõnele isa järgmisele reisile kaasa möllida, tal ka kogu aeg juhtub ja pole eriline kadu, kui minu mojo ehk tema omale seltsis koliks, ta on vanainimene ja pole ju väga vahet, kas juhtub veidi rohkem või vähem. Meil on nende reisimistega niisugune perekondlik värk kohe ja ta ei oleks üldse väga shokis.

Kunagi, vene ajal, kui mu isa veel kõvasti sporti tegi ja võistlemas käis, oli neil teistega diil, et tema läheb esimesena tolli – sest justkui aamen kirikus võeti ta kohver iga kord ette ja sorteeriti ajakirjadki lehthaaval läbi ja kuniks piirivalvurite armaada teda laiali puistas, said teised oma välismaised transistorid ja pudelid ja värvilise traadi ja muu põneva kraami vabalt üle viia.

Nüüd selle üleviidava nodiga nii keeruline pole ja liigsest võistlemisest võõrutas mu ema ta ka lõpuks ikka ära, nimelt südame rasvumisele ja vööümbermõõdu kahekordistamisele panustades, mistõttu reisib isa peamiselt töö tõttu ja üksi. Ning nagu ta ise ütleb, on asjad ikka igas mõttes palju paremaks muutunud, päris iga kord teda enam läbi ei otsitagi ja eelmisel aastal läks tal ka ainult kaks kohvrit jäädavalt kaduma ja see üks kord, mil kohver küll alles oli, aga sisu poole vähem, see polevat kõneväärtki, pealegi maksti talle lennuliini poolt kinni ka see fotokas, mille ta arvas end kaasa võtnud olevat, aga tegelikult hoopis suvilasse unustas, kui oma “suusakuttidega” jälle sauna tehti ja kuuenda õllepudeli juures paaniline vajadus tekkis kogu meeskond uhkes natuursuses üles pildistada. Nendest fotodest tegi ta pärast animeeritud jõulukaardi kõigile, taustaks mängis Jingle Bells ja mingid põdrad kelgutasid paljaste vanameeste vahel, aga see kaart ei olnud väga menukas. Ainult mina ja mu vend kiitsime, teised tema sõbrad olevat köhima hakanud ja öelnud, et võtku ta see internetist maha ja mu ema oli ka päris solvunud, sest ühe pildi peal oli isa esimene abikaasa ka ja ega too vanainimese tiss minugi meelest esteetilises mõttes erilist naudingut paku. Pärast isa ütles, et vähemasti niigi palju rõõmu tema kaardist, ema olevat kohe mitu päeva jutti täiesti vait olnud, ja tal olevat olnud õnneks mahti mõelda, mida Valentinipäeva kaardiks teha ja mõned head ideed juba on, ainult et ta täpselt veel ei tea, kuidas mu ema sellesse suhtub ja ta varsti näitab meile vennaga oma proovisketshe (aga me ei näinudki, sest ta tegi strateegilise vea ja hakkas üks õhtu ema ees oma uue animeeritud kaardiga uhkustama, kuigi teab väga hästi, et meie emast on igasugune kunsti-soolikas mööda läinud ja kuna seal peal ilmselgelt akvarellidega maalitud karikakraid ei näidatud, võisid tagajärjed üsna valusad olla, igatahes sellel aastal me isalt ühtegi kaart ei saanud). Ma otsin, mõni varasema aja teos peaks tal veel veebis rippuma küll, oma üleeelmises töökohas lõin ma isa tahtud e-kaartidega, tegelt on need rohkem nagu mini-saidid või väikesed stooriga multikad, kõvasti laineid ja Raul Velbaum (kes teab teda äkki Pimp-TV’st või Kriminaalkroonikast) ütles, et ta pole nii kõva asja ammu näinud ja et mu isa on geenius ja et kas ma ei tahaks teda talle saatesse kutsuda, et sellise mehega paneks tina küll. Oma kunstiande, mis sest, et keskpärase, olen ma just isalt saanud ja ma pakun, et suguvõsas oleme me enamvähem ainsad, kellele Jan Vermeeri või Jeff Koonsi nimed midagi ütlevad, aga selline on kord elu ja mis sa sinna parata saad, mõni asi pärandub vabalt edasi, näiteks migreen, ja mõni teine jälle mitte nii hästi. Aga oma vanemate moodi oleme me kõik, võibolla alati mitte selles, milles tahaks, no näiteks eelistaks ma, et mu talje ümbermõõt ei oleks vanematelt päritud, aga joonistada meeldib mulle küll ja ema on mul ka köögis kõva ekperimenteerija, mõned tema tehtud asjad isegi meenutavad välisel vaatlusel neid ajakirjade pilte, kus retseptid võetud ja enamasti on nad söödavad ka, eriti seenepirukas, mis sest, et pärast on selline väike üllatusmoment ka, et kas tuleb kaks päeva vetsus istuda või pääseb seekord ühega.

Ei tahaks jälle klassikuid tsiteerima hakata, ent siinkohal mul tõepoolest enam valikut pole, sest Ottokar Domma poolt kirjutatud legendaarses suurteoses pealkirjaga “Ottokar Domma” on lause, et “olen sünnist saati sugulane oma vanematega” ja see käib praegu küll täitsa naelapea pihta.

Mul on tunne, et minuga on täpselt sama rida ja üldse, kui sellest raamatust veidi huumorit maha kruvida, on see peaaegu nagu minu elust maha viksitud. No olgu, ma ei ole tegelt Ida-Berliinis sündinud poiss ja lumme oma allkirja ma ka pissinud pole, aga nii laiemas plaanis võttes on seal kattuvusi ikka küll. Ottokar Domma ütleb ka, et tema isa on parteilane, armastab õlut juua ja on muude väärtuslike omadustega, ja isegi selle kui kattuvusega pean ma (kui parteilisus kõrvale jätta) nõustuma. Ainult et Ottokaril on hea maailma läbi roosade prillide vaadata, sest tema kui oma ajastu idabloki kodanik ei reisinud mitte lennuki, vaid vana Trabanti-risuga (sellega sõitis tal isa kaks kõverat aiaposti sirgeks, minu isa on ainult ühe aia oma autoga ümber kujundanud, aga seevastu küttis ta oma Eesti Vabariigi ajal taasomandatud autojuhilubadega kohe esimesel auto-omamise nädalal Teenindusmaja nurgal politseile tagant sisse, see peaks teise väravaposti eest küll arvesse minema! Pealegi selgus trahvisumma määramise päeval, et ta sõnavaras on veel palju senikuulmata termineid ja see näitab selgesti, et tegu on mitmekülgse ja elukestvat avastamist pakkuva kodanikuga!) ja üleüldse, väljaspoole Poolat teda, see tähendab Ottokari, minu mäletamistmööda reisima ei lastudki. Aga üldiselt on meis Ottokariga palju sarnast, tal ka juhtus kõiksugu asju ja enamasti mitte pahatahtlikkusest, vaid lihtsalt niisama, asjaolude ebasoodsa kokkulangevuse tõttu ning oleks ebaõiglane väita, et ta miskitpidi vähem reisikõlbeline oleks või et neis tema kontrolli alt väljas olevates juhtumites süüdistama peaks.

No et siis ma olen nüüd mõelnud selle lendamise peale ja jõudnud arusaamale, et midagi peab kohe ette võtma, nüüdsama, muidu hakkavad kuuldused laiemalt ka levima, Eesti on ikka nii väike riik, rahvast vähem kui Chicago eeslinnas ja kõlakad levivad ülehelikiirusel, ja edaspidi pean hakkama omale eraldi chartereid tellima ja selleks mul, vabandage väga, ressursse tiba napib, no see Riiast tulemise business-classi lennukipilet isegi võttis silmist vee välja, mitte et ma nüüd nuriseda tahaks või midagi, ikka oma viga ka, aga ega ma siiamaani pole riskinud neid kuramuse latte kroonideks ümber arvestada või krediitkaardi jääkseisu vaadata. Miinuses nagunii. Öelgu nad pealegi, et null pole number, on ikka küll ja kuidas veel, eriti kui neid ikka mitu tükki reas ja mõni ühest suurem number ja miinusmärk veel nullidest eespool ka seismas, siis on null number nagu mees muiste ja see, kes arvab, et pole, võib need nullid ja miinused minugipoolest kasvõi kohe oma pangaarvele ümber kantida, kadedus ei ole mulle nagunii loomuomane, ikka jagan kui tahtjaid jagub. Ema on mul samasugune, jagaja loomusega, alguses, kui me väikesed olime, jagas kuklavõmme ja pärast, kui suuremaks saime, jagas soovitusi ära kolimiseks ja aitas asjad autosse ka tassida, kuigi endal tal oli selg haige ja arst ütles ka, et ta võiks nüüd veidi vabamalt võtta ja rohkem selili olla aga ta ise arvas, et tal on kohe selline rahmeldaja loomus ja krabas aga mitu kasti korraga, et saab rutem ja mis siin ikka aega surnuks lüüa. Vähe sellest, ema andis mulle minu esimesse päris oma iseseivasse koju potiga suppigi kaasa, et siis saan kodus söönuks ja ei pea poodi või nende manu minema. Isa küll kutsus, et tulgu me ikka ja ma ütlesin ka, et see mõni asi või vahemaa, ega ma teise linna ei koli ja õhtul või hiljemalt homme tuleme kindlasti jälle läbi, aga ema tegi sellepeale laari võileibu valmis ja andis veel paki makaronegi takkapihta, olevat kohe mitmeks päevaks ja ärgu me ikka hakaku tulema.

Selle kõige pärast mulle tundubki, et ma olen juba sünnist saati oma vanematega sugulane ja kui arvesse võtta seda ka, et isa enne seda, kui mu ema talle justkui möödaminnes lapsega, see tähendab minuga ära tegi, mitu head aastat Ida-Saksamaal elas, ei ole sugugi kindel, et meid Ottokariga peale eluloolise sarnasuse ka mõningane ports ühtemoodi geene ei ühenda, ema pole ka kunagi suuremat saladust teinud sellest, et mu isal enne temaga kohtumistki elu olevat olnud ja veel selliste naistega, kelle peale annab silmad ikka mitu korda pahupidi keerata ja mitte ainult imetlusest, eksole.

No nüüd ma mõtlengi siis, et läheks õige isaga kuskile, ta vähemalt ei ärritu, kui kõik plaanipäraselt ei kulge ja kui veaks, käiks uute lennupiletite ostmine seekord tema krediitkaardi pealt ning võibolla on üldse nii, et kaks miinust teevad kokku plussi ja saame mõlemad oma needusest lahti. Muidugi on see variant ka alati olemas, et asi on meid mõlemaid ühte lennukisse pannes (see oleks ajalooline sündmus!) lihtsalt kaks korda hullem kui eraldi ja sestap peab hoolega valima, et kuhu nagu riskib minna – no Kreeka näiteks jääb kohe ära, sest üle Jugoslaavia ja Albaania minek ja ma pole kindel, kuidas nad seal lennukatastroofidega händlimisega hakkama saaks ja Itaaliasse minnes jäävad Austria mäed nagu jalgu ja üle-mere-lendudel võime vist päästeparvesid ootama jäädagi, kuigi meil mõlemal pekki piisavalt, et mõned päevad hulpideski vastu pidada.

Igatahes ma mõtlen ja kui kellelgi on mõni hea soovitus välja käia, võib sellega kohemaid pihta hakata – mai ei ole enam mägede taga ning ma tõesti tahaks jälle Londonisse ja seekord vahelduse mõttes mingite normaalsete inimestega minna ja veel kõige parem, kui saaks ühte lennukisse nendega nii, et nad seejuures rõõmsad ja teadvusel ka oleks ja iga õhuaugu peale krampe ei saaks.

Mul endal on õhuaukudest üsna savi, magan nagunii suurema osa lendamisest maha, aga viimane Easy-Jeti kogemus näitas ka, et pole see ärkvel püsimine nii imeline midagi, püksid haisesid täiega rõvedalt veini järgi pärast ja nagunii pole aknast peale pilvede midagi vaadata ja pilv on ikka nagu toss, vaatad sa seda pealt või altpoolt, vahet pole.

Filed under: Grafomaania, Kultuur, Unejutud   |  7 Comments
Tags: aerofoobia, huumor, isa, lennuk, lennukatastroof, mojo, nali, perekond, reis, seiklus