Mis kuramuse “uus Queen”?!?!
Juhtusin ükspäev jälle uudisele Queeni käekäigu kohta – seekord ei räägitud enam mitte “comebackist”, vaid suisa “taasühinemisest”. Kuidagi ülepaisutatud tundub see teema, eriti kui silmas pidada, et taasühinemise kambäkki on tegemas vaid pool kunagisest Queenist ja et Queen (parandage mind kui eksin) siiski mitte Brian May ja Roger Taylori tõttu nii pop polnud, vaid pigem Mercury isikus ja unikaalses vokaalis. Ehk siis (jälle, parandage) on pillimehest taustalauljad otsustanud vana nime najal veidi liugu lasta.
Seesama Queeni taasühendaja May on ühtlasi sama mehike, kes mõne aja eest tuli lagedale avaldusega, et tema polnud Mercury homoseksuaalsusega kursis. Mnjah, isegi puberteetikust mina sain 15 aastat tagasi asjast aru ja May (nüüdne Moores’i ülikooli rektor, might I add) ei tohiks küll ei naiivsuse ega pimedusega hiilata. Nii et ju on seegi lihtsalt katse Queeni ja Mercury nime kontekstis iseennast näidata ja “uuele Queenile” promo teha, mis kogu projekti suhtes veelgi enam põlgusvärinatega kahtlust sigitab.
Loomulikult ma emotsioneerin üle, nostalgia ja nii edasi, aga – Queen kui kaubamärk oli (on, või vähemalt võiks olla) midagi enamat kui tühipaljas karp, mille sisu suvalisel hetkel ja üsna suvalisel moel vahetada ja asendada võiks. Oleks veel, et upgrade või sisulist arengut näitav versiooniuuendus, eksju, ent (oh, veelkord, parandage kui eksin) kui sellest vähesestki vaid 2/3 alles ja uueks lisa-widgetiks lihtsalt Paul Rodgersi paketeerimine, on asi ikka mage. Ei no Paul Rodgers on kahtlemata kõva mees ja puha, aga Mercury kingade täitmiseks oleks vaja kolme temasugust. Nii et sisuliselt näeb kogu see tagasitulek välja justkui distsiplinaarkaristus ja pagunite vähendamine.
John Deaconi suhtes respect – olgu põhjus milline tahes, tema mitte-ühinemise fakt iseenesest tõstab ta isiklikku renomeed. Mayle tahaks aga näpu silma torgata ja öelda, et nõme oled. NÕME oled, kohe täiesti nõme.
Te oleks pidanud “No-one but you (only the good die young)” juures asja ära lõpetama, oleks täiesti piisanud. Oleks jälle videot vaadates törtsu nutta tiristanud ja mõelnud, et olid ajad…
Et mis ma sisisen siin? Asitõendid ja illustreeriv materjal järgneb kohe…
Jah, ma olen viisakas ja ei valinud siia too-much-love’i või champions’e või who-wants-to-live-foreverit või bohemian rhapsodyt vms vms ebaausat konkurentsi pakkuvat lugu.
Ehk siis:
“Breakthru” (= Queen = Mercury & Deacon & May & Taylor)
“No-one but you” (= Queen – Freddie Mercury)
“Say it’s not true” (= Queen – Mercury – Deacon + Rodgers)
Kas te täheldate selles jadas paranemismärke?
Ja et asi ausalt lõpule viidud saaks, siis veel üks video.
“Barcelona” (= Queen – Deacon – Taylor – May + Caballet) ehk Mercury sooloprojektina valminud duett Monserrat Caballet’ga.
Kusjuures ma ei taha väita, et Paul Rodgers mingi käkk oleks, pigem vastupidi, aga kogu see asi mõjub nõmedalt odavana. Ja tõmbab Queeni – mis olekski võinud minna ja kesta igavesti legendina – kuidagi samale pulgale Boney M-i ja muude “reorganiseerinult kambäkkinud” puntidega, mis teatud hetkedel suisa kahes erinevas koosseisus ringi tuurisid.
Ma olen vana ja kibestunud. Ja tahan, et mõni asi püsiks muutumatuna. Et keegi Kapa-Kohilast ei kirjutaks Pipi Pikksukale omavoliliselt järgesid. Et Tundmatu Heategija ei lõpetaks Picasso lõuendeid. Et Leonardo di Caprio ei hakkaks mängima Hannibal Lecterit. Et mälestused võiks jääda ilusaks.
Filed under: Grafomaania, Kultuur | 7 Comments
-
Kommentaarid
kukupai on Olgu pealegi vasak, aga mulle … Anõn on Eestlased Tais – maasika… Lisette on Eestlased Tais – maasika… Ets on Puhkus, ajee… mari on Puhkus, ajee… Eturundus
Tasub kiigata
Osale.ee- Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.
Ma saan kindlasti nüüd selle avalduse eest vastu päid ja jalgu, aga kui keegi kunagi Freddy kingadesse astub on see ehk MIKA. Tal on häält ja šarmi küll.
Aga Queen’i taasühinemine…Ilma Freddyta polegi ju Queen’i, vabandust väga.
Kunagi ammustel aegadel otsustas üks kohus mingis meeltesegadushoos, et kõigil Boney M algliikmetel on nimele õigus ja nii oli vahepeal korraga isegi kolm samanimelist punti tuuritamas. Gran Canarial resideeruv kamp oli/on vist neljas ning kui Farian oma lemmiklauljatari Liz Mitchelliga riidu peaks minema, siis saaks ta tõenäoliselt veel ka viienda teha…
Queeni koha pealt nõus aga ma ei lase end ka neist uutest kraaksatustest eriti segada, Freddie hääl ning teiste meeste ajalooline geniaalsus on ju plaatide peal õnneks alles ning korduvtarbitav.
Mika? Ei, las Mika ajab ikka oma rida edasi, uut Freddiet ei tule ei temast ega kellestki teisest niikuinii ning seega pole mõtet ka lasta kellegil Mercury’t haledalt matkida.
Kõige muuga nõus – aga seda ei tohi minu meelest mitte mingil juhul öelda, et vana Queen oligi Freddie. Kõik neli meest olid geniaalsed muusikud, Brian on senini maailma tippkitarriste, Roger on ülikõva trummar. Ja kõik neli meest kirjutasid ka laule, mida Freddie esitas. Mainime näiteks Rogeri kirjutatud “Radio Ga Ga’t” või Johni kirjutatud “I Want To Break Free’d” või Briani kirjutatud “The Prophet’s Song’i”.
Ükskord pidanud keegi raadiodiskor pika tiraadi, kuidas Freddie oli A&O ja superlaulja, ülejäänud kolm seevastu lihtsalt muusikategijad – ja pani siis Freddie lauluhääle kiituseks mängima Rogeri loo “I’m In Love With My Car”, mida teadupärast ka alati esitas Roger…
Nii et õige seisukoht oleks näha neid nelja meest jagamatu tervikuna.
Muu osas, nagu öeldud, jagan seisukohta.
Ma üldse ei mõtle vähendada teiste bändiliikmete panust, Queen oligi tervik, aga kui keegi neist neljast oli selle terviku eksistentiks sõna otseses mõttes asendamatu, oli see Mercury.
Ikkagi-ikkagi, arvan, et ilma Briani kitarrita ei oleks vähemalt mitte Queeni natuke rokimate lugude kõlapilt seesama. See tema enda tehtud, nüüdseks patenteeritud kitarr, mida ta mängis oma kuulsa kuuepennilisega, kasutades kord selle siledat, kord kurrulist serva. Rääkimata tema soolodest ja käikudest (eriti albumil “Kind Of Magic”). Ilma Brianita poleks see raudselt see Queen olnud… Freddie niikuinii, jah!
Ma olen ka pigem Wr’ga üht meelt, ehkki väga suuri lootusi uue plaadi osas ei hellita, sest Queen käis juba Mercury eluajal alla ning “News of the World” on minu meelest viimane tõeliselt hea album. Muuseas, mulle tundub ka, et algselt polnud Queen nii Mercury-keskne kui viimastel aastatel ja see tuli grupi lugude mitmekülgsusele pigem kasuks. Kindlasti on too grupi uus inkarnatsioon midagi sootuks uut ja muud, aga ma ei ole nõus väitega, nagu Queen olekski eelkõige Mercury.
Kui kuulata kõigi Queeni meeste sooloalbumeid, siis minu meelest tuleb kõigepealt Roger Taylor, siis Brian May ja alles siis Mercury sooloplaadid.
Aga see on muidugi vaid minu subjektiivne arvamus.
Noh jah, ilmselt mul olekski siis õigem öelda, et olen Freddie Mercury fänn, mitte niivõrd Queen’i. Sest need teised tegelased seal pole minusse jätnud mitte mingit muljet. Ja kindlasti on see mõnes mõttes ebaõiglane, aga no mis teha.
Samas ma kujutan ette, et maailmas on proffe muusikuid küll ja küll, nii et May, Deacon, Taylor on minu silmis asendatavad. Samas Mercury hääl ja sarm – ehk siis üleüldiselt tema isiksus…ei ole seda mitte.
Kui ma mõtlesin Mikat astuvat Freddie jälgedes, siis ma ei mõelnud selle all, et ta peaks hakkama Mercury’it jäljendama. Lihtsalt kogu tema olemuses on midagi sarnast ja kui ta veidi vanemaks saab ja ehk tsipake tõsisemat muusikat hakkab tegema (minu meelest ta ei kasuta oma talenti veel täielikult, pigeb vorbib praegu mainstream hitte), siis…võiks ta saada ehk sama säravaks täheks kui oli seda Mercury.